Villis jalad, 40 magamata tundi ja lõputud kilomeetrid külmas: sõjakooli kadetid räägivad Utria dessandi raskustest ja õppetundidest

Eelmisel nädalal korraldatud militaarvõistlusel Utria dessant võtsid omavahel mõõtu 24 võistkonda Kaitseliidust, Kaitseväest, Soomest, Lätist, Poolast ja Suurbritanniast. Utrial osalenud Kõrgema Sõjakooli esimese õppeaasta kadetid rääkisid rännakul ette tulnud raskustest ja sellest, mida nad õppisid.

Foto: Karri Kaas

Utria dessant pani proovile osalejate sõdurioskused ja füüsilise vormi, aga ka intellektuaalsed võimed ning teadmised. „Pidime hindama kaugusi, tegema arvutusülesandeid, andma esmaabi üsna realistlikult mängitud olukordades, oli ka mäluharjutusi, kus pidi erinevaid pilte meelde jätma. Lisaks pidime tundma sõlmi ja tegema lõket näiteks püssirohust, padrunitest, traadist ja kasetohust ning üks mees pidi lahti rabelema käeraudadest. Kõigeks oli piiratud aeg, mis tegi ülesanded veelgi väljakutsuvamaks,“ rääkis sõjakooli kadett Rain Saarman neile antud ülesannetest.

Sõjakooli kadett Lauri Laapas, kellel seljataga õige mitu Utria rännakut, rääkis, et sel aastal oli rada teistmoodi üles ehitatud. „Esimese 12 tunniga käisime põhimõtteliselt läbi 2/3 punktidest, mis tähendab, et kohe alguses oli kiire tempo, meil ei tekkinudki aega puhata. Pime aeg tegi võistluse raskeks, sest magada ei saanud ja kui väljas läheb pimedaks, hakkab uni peale tulema ja siis võib hakata nägema vägevaid asju. See kõik mõjus motivatsioonile halvasti, mis oligi sel korral meie suurim nõrkus. Küll aga püüdsime motivatsiooni üleval hoida tahtejõuga,“ rääkis kadett Laapas, kes lisas, et konkurentsis püsimiseks polnud mõistlik käia mööda teid, kuna see võttis rohkem aega. Teisi teid valides tuli aga maksta oma hinda. „Metsapidi käies sattusime jäätunud kraavi peale ja kui sealt läbi vajusime, lõpetasime põlvist saadik vees,“ ütles Laapas.

Foto: kapten Lauri Teppo

Sõjakooli kadetid ei pääsenud ka vigastustest. Nimelt kimbutas üht meeskonnaliiget lugematu arv ville jalgadel, mis raskendasid liikumist. Sõjakooli kadetid olid otsuse ees, kas jätkata võistlust kolmekesi ja proovida järgmisesse punkti jõuda või siis üks punkt vahele jätta ja lõpetada võistlus koos ühtses meeskonnavaimus. „Me ei andnud alla ja valisime meeskonna. Otsustasime, et lõpetame siiski nii suure võistluse raskustest hoolimata neljakesi koos,“ ütles kadett Laapas.

Foto: kapten Lauri Teppo

Sõjakooli kadetid kahe ööpäeva jooksul palju und ei saanud. „Ligi 40 tunni peale saime magada kuni 2 tundi. Kui sa olid tubli, siis sa said seda endale lubada, kui mitte, siis sa ei maganudki,“ ütles Utrial osalenud sõjakooli kadett Rain Saarman. Sõjakooli meeskond näpistas endile loetud unetunnid ja tunnistas, et ka vähesest unest oli kasu. „Juba pool tundi und andis tohutult juurde. Meie vigastatud kaaslane kõndis pärast seda palju paremini edasi,“ rääkis kadett Laapas.

Sõjakooli kadetid lõpetasid tubli 12. kohaga. Kohast olulisem oli aga kogemus, mida Utria õpetas. „Vead ilmnesid väikestes detailides, näiteks varustuse kaasavõtmisel. Õppisime ka seda, et järgmine kord tuleb paremini paika panna tegevused enne punkti jõudmist. Kui jõuad varem punkti, siis sa ei istu lihtsalt maha, vaid tegutsed edasi. Ka meeskonnasisene tööjaotus paranes sellel rännakul suuresti. Kuna me oleme nüüd näinud, kuidas keegi teatud olukordades käitub, siis teame edaspidi, kes sobib paremini kaarti lugema või rada ette tegema,“ rääkis kadett Saarman.

Raja edukamaks läbimiseks jagavad sõjakooli kadetid nippe isiklike kogemuste näitel. „Sellisel võistlusel on vajalik tiimiliider, kuid tegelikult peavad kõik liikmed olema otsustusvõimelised. Kui jõuame näiteks meditsiinipunkti, siis on kellelgi meist neljast kõige rohkem teadmisi meditsiinist, mis tähendab, et tema juhib seda punkti ise,“ rääkis kadett Laapas. Sellega nõustus ka Saarman. „Kui üks liider ütleb, et nüüd lähme ainult seda rada mööda või te tulete ainult minu järel, siis selline asi ei tööta. Rajale peavad minema võrdsed inimesed ja nad peavad suutma kokku leppida, mida edasi teha. Tahe peab olema kõigil neljal võistlejal ja nad peavad julgema võtta vastu otsuseid, mitte istuma nurgas ja ütlema, et tehke, mis tahate, tulen lihtsalt teie järel.“

Foto: Karri Kaas

„Kõige rohkem tarkust ja oskusi annabki reaalne kogemus,“ ütles Laapas. „Meil ongi nüüd plaan käia võimalikult paljudel väikestel võistlustel, enne kui järgmisele suurele läheme. Ühele inimesele võib sobida, kui tal on kaks paari sokke kaasas, teisel on vaja hoopis kaheksat paari – need on individuaalsed vajadused, mis tulevad välja võistluskogemustega. Olin meie tiimist kõige suurema Utria kogemusega, aga ka mina ei saa meeskonnakaaslastele öelda, et te peate niimoodi tegema, sest see, mis sobib mulle, ei pruugi neile sobida,“ rääkis kadett Laapas, kes lisas, et iga inimene peab aru saama, mis võib olla rännakul tema nõrkuseks ja sellega tegelema. „Sa pead tunnetama oma piiri ja teadma, millal ohjad üle anda. Sa pead aru saama, et kui sa rapsid seal oma uniste silmade ja lõhkise mõistusega, siis võid kaaslased õigelt teelt kõrvale juhtida,“ rääkis Laapas oma kogemustest.

Foto: kapten Lauri Teppo

Saarmani sõnul võib valesti orienteerumine motivatsiooni alla viia. „Oma tehtud rumal viga ongi kõige hullem. Iga samm, mis sa teed, on tegelikult kaks sammu, sest tagasi pead ka tulema, kui valesti oled läinud.“ Laapas lisab, et tihtipeale suudab tiim sellest mööda vaadata, kuid eksinud inimene ei suuda ise sellega leppida. Saarman nõustub ja ütleb: „sa muudkui mõtled, et vedasid tiimi alt, et nad tegid minu pärast lisapingutusi ja on nüüd väsinud. Sa tapadki end selle mõttega ja siis on väga tähtis, et teised ütleks väga selgelt välja, et sa ei ole selles süüdi ja nüüd lähme edasi,“ ütles Saarman. „Tekkinud konflikt tuleb konkreetselt lahendada, muidu see jääbki edasist mõjutama. Kui vea teinud inimene hakkab ise norutama, siis see tõmbab kõigil motivatsiooni alla,“ lisas Laapas.

Utria dessanti korraldab ERNA Selts alates 1999. aastast koostöös Kaitseliidu ja Vaivara vallavalitsusega, sellest aastast on toetajaks ka Narva-Jõesuu linn. Militaarvõistlusega antakse au 1919. aasta jaanuaris Johan Pitka juhitud Utria dessandile, mis oli Vabadussõja suurim dessantoperatsioon, milles osalesid Soome vabatahtlikud, Narva kaitseliitlased, Eesti merevägi ja Kaitsevägi ning Vene Loodermee ohvitseridest koosnev võitlusgrupp. Lahingutes ülekaaluka vastasega vabastati 17.-19. jaanuaril 1919. aastal punasõduritest Narva-Jõesuu ning Narva.