Kõrgema sõjakooli lõpetajad juhivad riigi kõige olulisemat ressurssi

Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ülem kolonel Martin Herem. Foto: Lauri Rikas

Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ülem kolonel Martin Herem. Foto: Lauri Rikas

Kaitseväe ühendatud õppeasutuste kõrgema sõjakooli kadetid saavad teadmised ja oskused, kuidas juhtida kodanike väge nii väljaõppes kui sõjas. Õppe mitmekesisusest, võitudest ja proovikividest räägib kaitseväe ühendatud õppeasutuste ülem kolonel Martin Herem.

Millist haridust KVÜÕA pakub?

Kaitseväe ühendatud õppeasutuste kõige tähtsamad ja peamised kursused on ohvitseri tasemekursused Tartus ja allohvitseri tasemekursused Võrus. Tartus asuvas kõrgemas sõjakoolis omandavad kadetid kolme aastaga rakendusliku kõrghariduse sõjaväelise juhtimise erialal maa-, mere- või õhuväes. Pärast mõnda aastat teenistust on maaväelastel võimalus õppeasutustes omandada magistrikraad.

Kuidas erineb kaitseväe ühendatud õppeasutustes pakutav juhtimisalane kõrgharidus teiste kõrgkoolide omast?

Teistes kõrgkoolides õpetatakse spetsialiste ja eksperte, kellel on oma tulevases töös võimalus juhtima hakata, ning juhte abstraktsetesse struktuuridesse. Firmas võib olla nii kolm, kolmkümmend kui ka kolmsada inimest, keda juhtida. Meie õpetame erinevate tasandite juhtimist ning saame lähtuda üsna konkreetsetest struktuuridest, suurustest ja protsessidest, seega on lähenemine oluliselt konkreetsem ja elulähedasem. Erinevalt teistest kõrgkoolidest asuvad kõik meie kooli lõpetajad tööle juhtivatele kohtadele. Õpe toimub erinevatel tasanditel, sest ohvitser peab alati mõistma, mida ootavad temalt nii talle alluvad juhid kui need juhid, kelle alluvuses tema töötab. Selles osas on meie kooli õpe ehk komplekssem kui mujal.

Sõjakooli õppurite elu on täis praktilisi harjutusi, nii koolis kui ka õppetöö välisel ajal. Neil tuleb kogu aeg võtta mingisugune liidri positsioon. Õppes on tihtipeale nii, et antakse ülesanne – ole valmis juhtima. Juhtimine – oma otsuse selgitamine teistele ja alluvate abil eesmärgi saavutamine, määratakse viimasel hetkel ühele kolmekümnest. See tekitab tingimuse, kus inimene peab pidevalt oma otsust läbi mõtlema ja mingit juhtimisvõtet kavandama, sõltumata sellest, kas ta hakkab seda kasutama või ei.

Millised on ohvitseriõppe kõige olulisemad ained?

Kui midagi teistest ainetest esile tõsta, siis ikkagi taktikaharjutused. Maastikul ja kaardil taktikaharjutusi tehes pannakse õppur olukorda, kus tal on mingi keskkond ja ülesanne, ning ta peab tegema oma käigu. See on see koht, kus ta peab võtma vastu otsuse, selle välja ütlema ja saama õppejõult vastuse. Selle õppe käigus sõelume välja need, kes ei pane otsustamispingele vastu. Oleme rahuaja õppes näinud, kuidas osad inimesed halva otsuse tulemusena nii-öelda ära hanguvad ja enam järgmist otsust vastu võtta ei julge.

Maastikul juhivad õppurid ka üksteist, kuid suur osa õppest toimub kaardil või arvutiekraanil kastikesi liigutades. Selliste harjutuste käigus tekib inimesel vastutus nende mängusõdurite eest, kellega nad opereerivad. Näha on, kuidas õppurid elavad nii rolli sisse, et pärast harjutust inimesed värisevad. Nad on rahul või õnnetud, nagu oleks kõik toimunud päriselt. Pärast taolisi harjutusi tekib kadettidel põhjalikke arutelusid, kes õigesti, kes valesti tegi.

Mida kadetid sõjakoolis veel õpivad?

Ülejäänud õppeainetega antakse kadettidele muu maailmatunnetus, olgu siis sõjatehnikaõpe või õpetamistehnika õpe, psühholoogia, sotsioloogia, õigused. Seda maailmatunnetust peavad kadetid otsuste tegemisel kasutama. Olenemata sellest, et me keskendume kitsas sektoris ja ühiskondlikus mõttes kalgile sõjapidamisele, siis mina arvan, et meie üliõpilased ja lõpetajad võivad rahumeeli Tartu või Tallinna ülikooli lõpetanud inimestega kuskil seltskonnas istuda ja intellektuaalseid vestlusi pidada.

Lisaks õpetame me inimestega ümber käima. Meie juhtimispõhimõtted ei ole sellised, et käsk on täitmiseks ja kõik. Alluv peab ülema käsku enne mõistma ja siis täitma. See juhtimine, mida me õpetame, on väga palju seotud pedagoogika ja laia sotsiaalteaduste valdkonnaga – kuidas aru saada ühiskonnast, inimesest ja tema psühholoogiast, aga samas ka riigi ressurssidest ning mis see riik üleüldse on.

Millised on teenistusülesanded pärast sõjakooli lõpetamist?

Meie kooli lõpetajad hakkavad juhtima riigi kõige olulisemat ressurssi – kodanikke. Ka ministeeriumid juhivad teatud eluvaldkondasid, kuid meie kooli lõpetajad juhivad riigi kodanikke kõige äärmuslikemas tingimustes, otseselt riigi kaitses. Ressurss, mis mängu pannakse, on inimeste elud. Ühelgi teisel erialal seda ei ole.

Rahuajal me ei mängi, vaid valmistume sõjaks. Kas see tuleb või mitte, on iseasi. Valmistumine sõjaks tundub hästi karm, aga hirm selle ees, mis meid ootamas on, tagab õppe kvaliteedi. Kui inimene hakkab lootma, et sõda ei tule, siis ta hakkab tegema mingeid järeleandmisi. Rahuajal on meie ohvitseride eesmärk valmistada kodanikke ette riigi kaitseks ohtlikus olukorras, ja selleks, et osad nendest läheksidki sirge seljaga surema selle nimel, et teised jääksid elama.

Kõrgemas sõjakoolis õpivad kadetid juhtima selliseid inimesi, kes ei taha, et neid juhitakse. Meie kadetid õpivad juhtima kodanike armeed, kellel on kohustus kaitseväeteenistus läbida. Minna ajateenistusse, õppekogunemisele ja sõtta – tavalisele inimesele on see loomupäraselt vastumeelne. Kunst on selliseid inimesi tööle panna ja mis viga on pärast seda juhtida inimesi, kes tahavad oma tööd teha.

Ave Eerma
Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused