Ööpäev paadis on osa mereväe kadeti väljaõppest

IMGP1001Tartus asuva Kõrgema Sõjakooli mereväe põhikursuse kadettide oluliseks osaks on kogeda tunnet, mis tekib pärast 24 tunnist vee peal ulpimist.

Õppuse läbiviija mereväe põhikursuse ülem kaptenmajor Taavi Urbi sõnul on Mereväebaasi akvatooriumis korraldatav õppus mereväe põhikursuse oluliseks osaks. „Harjutasime seda, kuidas hüljata laev ja milline näeb välja abi ootamise protseduur,“ ütles kaptenmajor Urb.

Kaptenmajor Urbi sõnul oli päästeõppuse eesmärgiks näidata kadettidele, mis juhtub siis, kui nad peavad laeva maha jätma ja päästeparve minema. Tema sõnul pole selles mitte midagi keerulist, kuid on tähtis, et iga kadett oleks korra protseduuri läbi teinud. „Kõige olulisemaks peame psühholoogilist aspekti, sest teinekord tuleb abi oodata pikalt ja 24 tundi pole siinkohal mingi piir,“ ütles Urb.

Õppuse alguses pidid kõik osalejad selga tõmbama veekindla oranži kostüümi, mille eesmärk oli hoida vees ulpivat hädalist soojas ja kuivas. Selle järel hüppasid kõik kadetid laevalt vette ja alustasid inimringi moodustamisega.

Kaptenmajor Urbi sõnul on taoline kogunemine vajalik, sest on juhuseid, kus päästeparve ei ole ja oranžidest kostüümidest koosnev ring on õhust paremini nähtav. Kui ring oli kokku saadud, võtsid kõik harjutusel viibijad ennast inimrongi ning alustati varasemalt vette visatud paadiparve poole sõudmist. „Kätega võeti üksteise jalge alt kinni ja aerutades ujusid nad kümneste rongidega päästeparveni. Kõva paarsada meetrit tuli neil ujuda,“ kirjeldas ta.

Parves ootas kadette vajaminev varustus. Selleks oli vajalik kogus vett ja söögiks toitainerikkad kuivikud, mida osalejad ise hellitavalt „briketiks“ kutsuvad.

Kui kadetid olid edukalt päästeparveni jõudnud, roniti talle otsa ja leotati ta lahti. Kaptenmajor Urbi sõnul on alused õnneks sellised, mis puhuvad ennast osaliselt ise täis. „Parv ise näeb välja nagu väike majake vee peal, kus on oma aknad ja uksed ning kuhu mahub julgelt ära kümme inimest,“ tutvustas õppuste läbiviija.

Kõva häälega romaani lugemine

Kui kõik kadetid olid edukalt paati jõudnud ja selle elukõlbulikuks teinud, algas nende 24 tunnine retk veel ulpides. Kaaslasteks vaid karp kuivikuid, liiter vett inimese kohta ja loomulikult hea seltskond kaaskadettide näol.

Päästeõppusel osaleja kadettseersant Jaanus Pulk-Piatkowski sõnul oli elu paadis üksindusest kaugel. „Kuna ilmataat naeratas meie peale, siis saan seda elamust kirjeldada kui kitsas vesivoodis päev otsa lamamist. Kahtlemata oli igav, kuid alati rääkis keegi mõne põneva loo, mõni jutustas anekdoote. Ühel mehel oli kaasas isegi raamat kunstnik Rembrandt’i eluloost, mida me valjult ette lugesime,“ ütles ta.

Kahekümne mehelise parve vanemana veetnud kadett Artur Karasjov ütles, et mingit probleemi parves ei tekkinud. Tema sõnul võiks järgmine kord õppust pikendada isegi 48 tunnile ja viia harjutus kuhugi avamerele, kus see oleks veelgi põnevam. „No näiteks Naissaare külje alla lainete kätte,“ muheles kadett.

Kaptenmajor Urbi sõnul toimub sarnane üritus kord õppeaja jooksul, kuid on plaan teha ka selline harjutus, kus nad saavad ise läbi harjutada selle, kuidas laev maha jäetakse, milliseid protseduure läbitakse ja kuni selle punktini, kus nad peavad ise vette minema.

Mathis Bogens

 (Artikkel ilmus 26. novembril 2013 Pärnu Postimehes)