Õhuväe ohvitser ei saa ilma lendamiseta

Kadett Männa treeninglennuki piloodi abina.

Kadett Männa treeninglennuki piloodi abina.

Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Kõrgem Sõjakool ei õpeta välja piloote, kuid sellele vaatamata saavad kõik õhuväe erialal tudeerivad kadetid korraliku lendamiskogemise.

Õhuväe põhikursuste ülema major Kristo Lipasaare sõnul peab iga kadett saama oma õpingute jooksul lendamiskogemuse. „Iga õhuväelane peab aru saama, mis õhuruumis toimub ja mida õhusõidukid õhus teevad, kuidas nad lendavad ning orienteeruvad,“ ütles ta.

Lipasaare sõnul saavad kadetid oma õppeaja jooksul viibida õhus vähemalt viis korda. „Meie eesmärk on näidata kadettidele lennukite eripära ja nende võimed, et nad teaksid, mismoodi lennuk õhus käitub. Sealt saavad kadetid tunnetuse, mis on omaette kogemus ning õppevorm,“ sõnas ta.

Sellel sügisel õhuväeohvitseride kursuse lõpetanud nooremleitnant Mario Tasso sõnul annab lendamiskogemus tunnetuse sellest, kuidas on olla ilma jalgealuseta. „Lennates saab inimesele selgeks näiteks see, kas ta kannatab seda raputamist, mis lendamisega kaasneb. Iga õhuväeohvitser peaks olema võimeline lendama ilma selle hirmuta,“ rääkis Tasso.

Lendamiskogemuse on ka oluline selle tõttu, et osa lõpetavate kadettide tööst on lennumarsruutide planeerimine. Näiteks sellel sügisel lõpetanud kursus sai õppeülesandena planeerida õhuväe ülema kolonel Jaak Tarieni lendu Ämarist Leetu Šiauliai lennubaasi. „Nende tööks oli planeerida kogu rahvusvaheline teekond läbi Eesti ja Läti. Õhus on omad reeglid ning sellest tulenevad ka iseärasused rahvusvaheliste lendude planeerimisel,“ ütles Lipasaar.

Käiku lähevad nii lennukid kui kopterid

Värske lõpetaja nooremleitnant Igmar Ilvese sõnul sai tema juba esimesel õppeaastal kokkupuute, kui sai lennata õhuväe kopteriga Robinson R-44. „Kui jõudsime õpingutes sinamaani, et viibisime rohkem lennubaasis, saime tutvuda ka rohkemate lennuvahenditega. Ämaris sain korduvalt lennata kopteriga R-44, hilisemalt lennukiga Antonov An-2. Õppuse „Saber Strike“ raames USA õhuväe tankurlennukiga KC-135,“ sõnas Ilves.

„Kõige erilisemaks pean visiiti Taani õhuväe akadeemiasse, kus sain ise juhtida õppelennukit Saab T-17. Sellega sai tehtud ka elu esimene surmasõlm,“ lisas Ilves.

Oma kursusevendade sõnasid kinnitab ka nooremleitnant Karel Kuusik, kes leidis, et sai sõjakoolis õpitud kolme ja poole aasta jooksul piisavalt lennata. „Sõjakoolis õppimise aja jooksul olen saanud lennata pea kümme korda. Tulevikus tahaks lennata võimalikult paljude ja erinevate lennuvahenditega,“ rääkis ta.

Kuusik tunnistas, et õhuväe ohvitserile tuleb alati kasuks see, kui ta tunneb oma väeliigis kasutatavaid vahendeid. „Iga õhuväelane peaks olema lennanud õhuväes kasutusel olevate lennukitega isegi kui tegelikus töös ta nendega üldse kokku ei pea puutumagi. See annab juurde kuuluvustundele ning lisab erisust teiste väeliikidega,“ ütles Kuusik.

Kursuse ülem Lipasaar võtab oma kadettide mõtted kokku lausega, et lennunduses ei saagi hakkama ilma õhusõidukitega kokku puutumata. „Juba esimene õhuväeohvitseri õppekava aine on „lennunduse alused“, kus me räägime peaasjalikult õhuruumist ja lennukijuhtimisest,“ kinnitas Lipasaar.

Kõrgemas Sõjakoolis saab õppida lennuvälja-, radari- ja side- ning õhuoperatsioonide erialal. Lõpetavate kadettide teenistus jätkub igapäevase lennukorralduse, navigatsiooni, radarite, sidesüsteemide või juhtimiskeskuse töö koordineerimisega.

Mathis Bogens

(Artikkel ilmus 28. novembril 2013 Järva Teatajas)