Krister Sooväli: tänapäeva ohvitser peab olema pedagoog, diplomaat ja psühholoog

Kadettseersant tundis kaitseväelaseks saamise vastu huvi juba lapsepõlvest.

Kadettseersant tundis kaitseväelaseks saamise vastu huvi juba lapsepõlvest.

Mai 2013. Õppuse Kevadtorm raames seilab merel Kõrgema Sõjakooli kadettseersant Krister Sooväli. Noorest saati mere vastu huvi tundnud mees astus kolm aastat tagasi kõrgkooli, mis pakub talle seda, mis on olnud eluaeg südamelähedane.

Üks sõjakooli pääsemise tingimusi on, et peab olema läbitud ajateenistus. Nii tegigi kadettseersant Sooväli valiku tulla õppima sõjakooli just ajateenistuse jooksul. „Kõigepealt huvitas mind meri, siis purjetamine ja siis suured laevad. Huvist lähtuvalt astusin Mereakadeemiasse ja mind suunati ajateenistusse mereväkke. Kirg kaitseväe vastu tekkis alles seal,“ rääkis kadettseersant Sooväli.

Ajateenistus, aga muutis meelt ja pani noore mehe mõtteid mõlgutama kaitseväe kasuks. „Nooremallohvitseride kursusel sain ma aru, et mu planeeriv ning kalkuleeriv mõtteviis ning julge pealehakkamine sobivad militaarse juhtimisstiiliga,“ ütles kadettseersant Sooväli, kes jättis pärast ajateenistust Mereakadeemia pooleli ja jätkas oma õpinguid Kõrgemas Sõjakoolis mereväe suunal.

Õpitavast haridusest hindab noormees kõige rohkem seda, et see on praktiline ja koolist saab sõpruskonna kogu eluks. „Sõjakooli eesmärk ei ole leida üksainus geenius, kes hakkaks teadust tegema, vaid luua ühtlane hulk kolleege, kes kõik mõistavad üksteist ning saavad aru, mida nad tegema peavad,“ tutvustas kooli tagamaid kadettseersant Sooväli.

Militaarkoolis õppimise muudab tulevase ohvitseri jaoks meeldivaks ka fakt, et suur osa õppetööst toimub väljaspool klassiruume. Kadettseersant Sooväli kirjeldab sõjakoolis õppimist läbi kahe väljundi, millest üks asi on see, mis toimub klassis ja teine, mida tehakse maastikul.

Alguses sõdur, siis juht

Pärast õppetööd saab tulevasest ohvitserist spordimees. Ta on tegelenud jalgpalli, jooksmise ja loomulikult ka purjetamisega. Viimast peab ta isegi enda jaoks arusaadavatel põhjustel kõige südamelähedasemaks. Lisaks igapäevasele spordile on tal läbitud ka 200 kilomeetrine ekstreemrännaku Leedus, Scoutsrännaku, Võhandu paadimaratoni ja osalenud Viljandi ümberjärvejooksul.

Samuti on üks õige kadett aktiivne kadetikogus. Tegemist on kõiki sõjakoolis õppivaid kadette koondava ühendusega, mis korraldab mitmeid koosviibimisi ja sportvõistlusi. „Kõige suuremateks üritusteks on ühine jõuluõhtusöök ning sõjakooli sünnipäeva auks peetav pidulik ball koos paljude külalistega väljastpoolt kooli,“ sõnas kadettseersant Sooväli.

Pärast Kõrgema Sõjakooli lõpetamist astuvad noored ohvitserid koheselt oma uute ajateenijatest koosnevate üksuste juurde, kellele nad peavad järgnevate kuude jooksul oma õpitud tarkusi edasi andma. „Tänapäeva ohvitser ei ole enam puhtalt sõjaväelane. Ta peab olema lisaks juhile olema pedagoog, diplomaat, teadur kui ka psühholoog,“ möönis noormees.

„Sõjakooli soovitan tulla nendel, kes tunnevad, et tahavad ja julgevad oma elus ületada raskusi, kes hoolivad oma perest ja kodust ning neile, kes tahavad oma tegevusega mõjutada positiivselt teisi. Samuti peab olema on piisavalt iseseisev võtmaks vastu enda ja teiste jaoks vajalikke otsuseid,“ lisas kadettseersant.

Sõjakooli juures hindab Sooväli ka seda, kuidas kõik on korraldatud ja kuidas igas õppeaines on arusaadav, miks seda õpitakse ja milleks see vajalik on. „Lisaks traditsioonilistele sõjalistele ainetele on lisatud piisav annus reaalaineid nagu matemaatika ja füüsika ning lisaks ka psühholoogia ja ajalugu. Kõik selleks, et ohvitser oskaks juhtida, arvestada ja kalkuleerida oma tehnika võimekusi, aidata sõdureid ning harida nii oma alluvaid kui ka kolleege,“ kirjeldas noormees.
Mathis Bogens

 (Artikkel ilmus mais 2013 Õhtulehe koolituslisas)