Leitnant Lupanov: sõjaväelaseks tahtsin saada juba lapsepõlves

Leitnant Aleksandr Lupanov leiab, et kõige toredam asi kaitseväes on etteteadmatus – alati on midagi, mis on uus ja huvitav.

Leitnant Aleksandr Lupanov oli esimene Narvast pärit noormees, kes asus õppima Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Kõrgema Sõjakooli põhikursusele. Täna on ta suurtükiväepataljoni tulepatarei ülem ja tema alluvuses teenib ligi 130 ajateenijat.

Kuidas möödus teie lapsepõlv?

Lapsepõlv möödus nagu tavalisel lapsel. Suved veetsin vanaisa juures maal, kus sai praktiliselt iga päev käia metsas. Ma arvan, et selle pärast oli kaitseväes metsaeluga harjumine kiire ja valutu. Muul ajal oli põhirõhk koolis õppimisel.

Kuidas te eesti keele selgeks saite?

Narvas saab eesti keele selgeks ainult eestlaste seltskonnas viibides. Koolis oli eesti keel kohustuslik aine alates neljandast klassist. Enne ajateenistusse astumist otsene kokkupuude eesti keelt kõnelevate inimestega puudus mul täielikult ja eesti keele saingi selgeks alles kaitseväes. Alguses kartsin midagi valesti öelda ning vahepeal oli raske õpitud asjadest aru saada, kuid pärast sõduri baaskursust oli keel suus.

Millal läbisite ajateenistuse ja kuidas see teile meeldis?

Ajateenistuse läbisin 2002.-2003. aastal Tapal. Teenistusse läksin selle mõttega, et pärast ajateenistust, tahan sõjakooli õppima minna. Et aastal 2002 oli peaaegu võimatu saada ajateenistusse vabatahtlikult, siis läksin kohe pärast gümnaasiumi lõpetamist sõjakooli sisseastumiskatsetele.

Gümnaasiumis sain matemaatika ja emakeele kirjandi sooritatud hindele väga hea ning seega läks matemaatika eksami tulemus sõjakooli sisseastumisekatsetel kohe arvesse. Kirjandiga oli probleeme selle pärast, et kirjutasin seda vene keeles. Kirjandi eest sain sõjakooli sisseastumiskatsetel hinde üks, millega olin tegelikult väga rahul, sest minu tegelik eesti keele oskus oli madal.

Ajateenistuse kolm esimest kuud olid väga rasked ning sõduri baaskursuse lõpuks tekkis valik – kas minna nooremallohvitseride kursusele, mis oli eelduseks sisseastumisele sõjakooli või jätkata teenistust autojuhi ametikohal. Tänu vanemate ja sõprade moraalsele toetusele läksin ma nooremallohvitseride kursusele ja paari kuu pärast tundus kaitseväelase elu hoopis meeldivana.

Kuidas suhtusid teie pere ja sõbrad karjäärivalikusse?

Vanemad ja sõbrad suhtusid minu karjäärivalikusse väga positiivselt ning toetasid mind igati. Seda enam olin uhke, et pärast sõjakooli taasloomist olin esimene noormees Narvast, kes põhikursusele sisse sai.

Pärast seda kui minu isa oli ajateenistuses käinud, oli tal hea võimalus alustada karjääri sõjaväeteenistuses, kuid otsustas valida teise teekonna. Hiljem ta kahetses oma valikut, kuigi töötas peaaegu 40 aastat tublisti Balti Elektrijaamas. Juba gümnaasiumi aastatel soovitas ta mulle kaitseväelase ametit. Tol hetkel puudus mul informatsioon kaitseväest ja ma võtsin seda rohkem naljana. Mida lähemale jõudis gümnaasiumi lõpetamine, seda enam hakkasin mõtlema oma tuleviku peale.

Kas teil oli peale sõjakooli teisi valikuid või õpisoove?

Tänu headele riigieksami tulemustele sain ma tasuta sisse TTÜ tööstus ja tsiviilehituse ning telekommunikatsiooni erialadele. Samuti olin ma nimekirjas Eesti Põllumajandusülikoolis kinnisvaraga seotud erialal.

Miks siis ikkagi sõjakool?

Siin on mitu põhjust: esiteks, ohvitseriks saamine oli unistus, mille elluviimine tundus kõva katsumusena. Teiseks, õppimistingimused sõjakoolis olid väga soodsad. Kuna olin pärit keskmise sissetulekuga perekonnast, siis teadsin, et vanemad ei jõua toetada minu õpinguid ülikoolis. Sõjakooli plussiks oli ka see, et pärast sõjakooli oli töökoht kindel.

Milline on olnud teie teenistuskäik kaitseväes?

Alustasin ajateenistust 2002. aasta oktoobris Suurtükiväegrupis reamehena. 2003. aasta veebruaris lõpetasin nooremallohvitseri kursuse ja sain nooremseersandi auastme. 2003. aasta aprillist jätkasin ajateenistust Kuperjanovi jalaväepataljonis instruktorina.

2003. aasta augustist 2006. aasta detsembrini olin Sõjakooli kadett. Sõjakooli ajal õppisin ligi 5 kuud Soomes suurtükiväe erialal. 2006. aasta detsembris sain ma nooremleitnanti ausastme ja minu edasiseks teenistuskohaks sai Tapal asuv suurtükiväepataljon. 2007-2008 olin ma rühmaülem suurtükiväepataljoni tulepatareis, kus sain palju juhtimispraktikat. Juba siis oli minu alluvuses ligi 50 ajateenijat ja neli suurtükki.

2009. aasta kuni 2010. aasta juuli olin ma tulepatarei ülema abi. Minu põhilisteks ülesanneteks oli väljaõppedokumentatsiooni haldamine ning kultuuri- ja spordiürituste korraldamine tulepatarei ajateenijatele, aga 2010 veebruaris sain ma leitnanti auastme.

Alates 2010. aasta juulikuust jätkasin ma teenistust tulepatarei ülemana. Minu põhiülesanne on ajateenijate väljaõpe ja sõjaajal suurtükiväepatarei juhtimine. Alluvaid on mul hetkel umbes 130.

Kas ja kuidas on teie päritolu mõjutanud teenistust kaitseväes?

Iga mehe kohus on kaitsta oma kodumaa ja perekonna terviklikkust. Iga kodanik peab andma oma panuse kodumaa heaollu. Ma ei arva, et päritolu on minu karjääri kulgu suunanud. Igat konkreetset inimest tuleb iseloomustada rahvusest sõltumata. Olulised on tema isiklikud omadused ja teened. Olen tänu sellisele suhtumisele väga kaugele jõudnud ning paljud eesmärgid on saavutatud.

Tunnen ennast täisväärtusliku riigikodanikuna, vaatamata sellele, et minu emakeeleks on vene keel. Kindlasti on allüksuse ülemana palju lihtsam tekitada ja kasvatada ühtekuuluvustunnet alluvatega, teades erineva rahvuse omapära.

Milline on teie praegune töö?

Töö on huvitav. Koostöös pataljoni staabiga organiseerin ja viin läbi tulepatarei igapäevast väljaõpet. Tänu sellele, et otseses alluvuses on ligikaudu 130 kaitseväelast, on vastutus väga suur. Pidevalt tuleb lahendada probleeme ja muresid. Positiivne on see, et aastatega kogemus suureneb ning tänu sellele ei tekita erinevate probleemide lahendamine ja otsuste vastuvõtmine suurt peavalu.

Kuidas kirjeldate selle aasta ajateenijaid?

Kõige toredam asi kaitseväes on etteteadmatus. See, et kunagi ei tea, mis sind järgmisel hetkel ees ootab. Selle aasta ajateenijatega olen ma väga rahul. Olin isiklikult seotud praeguste allohvitseride ja autojuhtide väljaõppega sõduri baaskursuse ajal. Tänu isiklikule kogemusele on iga aastaga lihtsam määrata ajateenijaid konkreetsetele ametikohtadele, et ajateenija saaks selle töö, millega ta kõige paremini hakkama saab. Võrreldes teiste väeliikidega on suurtükiväes palju erinevaid erialasid ning personaalne lähenemine aitab kaasa väljaõppe eesmärkidele saavutamisele. Igal aastal pakub ajateenijate reservi saatmine rahuldust ja positiivseid emotsioone. Seni on kõik hästi läinud.

Mis huvisid teil peale kaitseväe on?

Minu pere. Olen juba kolm aastat abielus ja minu peres kasvab nelja-aastane poeg. Et mulle meeldib maitsev söök, siis on mu naine erialalt kokk (heidab leitnant Lupanov intervjuu lõpuks ka nalja ning lisab, et tema lemmikroaks on lõhefilee). Kahjuks saan teenistuskohustuste tõttu perega aega veeta vaid nädalavahetusel, sest nemad elavad Narvas.

Olen aktiivne tugitoolisportlane (naljatledes). Tegelikult meeldib olla looduses. Käin kalal, matkan. Viimastel aastatel hakkasin tegelema allveekalapüügiga. Mängin kaitseringkonna võistkonnaga Eesti saalijalgpalli teist liigat. Käin pidevalt jõusaalis, jooksmas, suusatamas ja hea ilmaga mängin väljaski jalgpalli. Võtan osa sõjalis-sportlikest võistlustest. Viis korda olen Erna retkel käinud ja kahel korral medaleid saanud. Olen Utria dessandi ja ka Põrgupõhja retke võitja.

Kaarel Roostar
(Sõdurileht)