Sõjakool tegi minust mehe

Ohvitseri töö on anda kadettidele võimalusi edasi areneda, mõtiskleb kapten Agur Kibur-Karula

„Nüüd saan ma raudselt rohkem ülesandeid kui teised,“ mõtles noor ajateenija Agur Kibur-Karula silmates arsti laual olevat toimikut märkega „sõjakooli kandidaat“. See märge häiris teda niivõrd, et ta hiilis vabal hetkel arsti kabinetti ja üritas märget kustutada.

Isegi täna, kui ta on militaarvaldkonnas tegutsenud juba 15 aastat, võib Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste (KVÜÕA) taktikaõpetaja kapten Agur Kibur-Karula toimikust leida selle märke kustutamisjälgi.

Sõjakoolis kadettidele tunde andes meenuvad kapten Kibur-Karulale tihti enda õpingud. „Hea on töötada asutuses, kus oled varem õppinud. Ma juba tean, mida kadett tunneb, mida mõtleb ja mida teeb,“ teab ta rääkida.

Samuti annab kadettide õpetamise juures talle indu juurde nende motiveeritus. „Kui ajateenistus on kohustuslik, siis kadett tuleb sõjakooli ikkagi kindla motivatsiooniga – saada ohvitseriks . Minu töö ongi seda motivatsiooni suunata ning anda kadettidele võtmekesi, mis neile uksi avavad, et nad edasi areneksid,“ arvab kapten Kibur-Karula. „Ja kõige parema tunde annab hiljem väeosades enda õpetatud kadettide tegutsemise nägemine. See on mulle tähtsam kui ükskõik mis medal või tunnustus,“ lisab ta.

Kõik algas Kaitseliidust

Huvi militaarvaldkonna vastu tekkis kapten Kibur-Karulal keskkooli ajal ning siis liitus ta Kaitseliidu juurde asutatud akadeemilise noorsoo-organisatsiooniga. „Kui teised käisid pidudel ja tegid palju muid asju, siis mina olin peaaegu iga nädalavahetus metsas,“ meenutab ta. „Meile meeldis käia looduses, tegeleda laskmisega ja õppida erinevaid sõdurile vajalikke teadmisi,“ lisab ta.

Juba kogenud militaarhuvilisena tundis kapten Kibur-Karula end Pärnu Üksik-Jalaväepataljonis ajateenistuses kui kala vees. „ Ma tundsin end ajateenistuses väga hästi. Ma oskasin kaarti lugeda, oskasin relva käsitseda ja teadsin kõike rivikorrast. Lisaks, olles kohalik Pärnu poiss, tundsin ka Kaitseliidu kaudu paljusid ülemaid,“ meenutab ta.

Peale ajateenistust otsustas Kibur-Karula väeosa ülema soovitusel Kõrgemasse Sõjakooli astuda. „Ma õppisin esimese aastaga sõjakoolis rohkem kui kunagi varem. Võin öelda, et mitte sõjavägi ei teinud minust meest, vaid esimene poolteist aastat sõjakoolis, kus sain teada seda kuidas elu tegelikult käib,“ meenutab ta. „Ma õppisin ülematelt ja kaasõppuritelt palju elutarkust ning küpsust ja seda kõike militaartegevuse kaudu,“ ütleb kapten Kibur-Karula.

Teenistus väeosas ja missioonil

Peale sõjakooli diplomi saamist siirdus Agur Kibur-Karula teenistusse tagasi sinna, kust kõik alguse sai – Pärnusse. „ See oli nüüd hoopis teine maailm.  Kui enne olin see kellele tehti reeglid ja käsud, siis nüüd avastasin, et pidin ise reegleid tegema. Öeldi, et mina olen ohvitser ja mina pean teadma kuidas juhtida,“ meenutab ta.

Julge mehena see Kibur-Karulat aga ei heidutanud ja ta teenis Pärnu Üksik-Jalaväepataljonis kuni selle sulgemiseni 2008. aasta lõpul. „Mina olin viimane Pärnu pataljoni kompaniiülem. Olin see mees, kes nagu meie ütleme „värava oma tagant kinni pani“ ja rohkem pole seal ajateenijaid enam teeninud,“ lisab ta.

Pärnus oldud teenistusaja sisse jäi kapten Kibur-Karulal ka staabimissioon Bosnia ja Hertsegoviinas, mis õpetas talle palju. „Kujutage ette, kuidas 35 erineva riigi inimesed on pandud kõik suhteliselt väikesesse baasi ja suunatud üheskoos töötama. Sinust vasakul on itaallane, paremal hispaanlane, su seljataga sakslane ja sa pead suutma nendega koos operatsioone planeerida ja juhtida. See annab suure elukogemuse ja sa näed kuidas üks suur organisatsioon tegelikult töötab,“ arvab Kibur-Karula.

Tõelised kangelased kodus

Kaitseväelasena teab Kibur-Karula, kui tähtis on pere toetus.“Pere teema on raske kõikidele kaitseväelastele, kuna teenistus nõuab vahel pikalt kodust äraolemist. Minu perekond on aga täna minu kangelane, sest nemad on need, kes mind koju ootavad ja minu jaoks alati olemas on,“ on Kibur-Karula endas kindel.

Kapten Kibur-Karula arvates on perekond ka üks peamisi põhjusi, miks lisaks isamaalistele aadetele kaitseväelased oma tööd teevad. „ Me räägime pidevalt, et me teenime Eesti riiki, aga mis see Eesti siis on? Tegelikult see ongi ju meie pere, tuttavad ja sugulased. Perest saab see kõik alguse ja peres ka lõpeb,“ ütleb ta.

Uued eesmärgid

„Minu unistus oli saada kapteniks ja nüüd kui see on käes, tuleb endale seada uued eesmärgid. Sõduril on lihtne. Tema tahab saada alguses kapraliks, siis seersandiks jne. Kui sa oled aga juba kapteni auastmes ning kogenud kaitseväelane, siis peavad eesmärgid ka suuremad olema,“ arvab kapten Kibur-Karula. Tulevikku vaadates näebki kapten Kibur-Karula ennast ka lähiaastatel kaitseväes.

„Täna ma ei näe näiteks erasektoris väljakutseid, mis oleks minu jaoks piisavalt ahvatlevad,“ räägib ta. “Pealegi on järgmisest sügisest plaan tulla Kõrgemasse Sõjakooli keskastmekursusele ehk magistriõppesse. Enesetäiendamine ja endale uute võimaluste  avamine on need märksõnad, mis mind tulevikus ees ootavad,“ on kapten Kibur-Karula endas kindel. Sarnase motivatsiooniga inimesi, kes on valmis õppima ja ennast arendama, loodabki kapten Kibur-Karula edaspidigi Kõrgemas Sõjakoolis näha.

Risto Veskioja

(Lugu ilmus Eesti Ekspressi Koolilehes 26. mail 2011.)