Sõjakool kedagi valmis ei tee

 

Kapten Tõnis Vau tahab anda oma panuse kaitseväe arengusse. Sestap tuli ka otsus 1999. aastal Kõrgemasse Sõjakooli õppima astuda kergelt.

“Leidsin, et sõjakool on hea koht, kus ennast realiseerida ja riigikaitse süsteemi panustada. Seni pole ma oma otsust kahetsema pidanud,” mõtiskleb Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste (KVÜÕA) Kõrgema Sõjakooli 12. põhikursuse ülem kapten Tõnis Vau.

Soov töötada inimestega

Töö inimestega ongi üks peamisi põhjusi, miks kapten Vau otsustas pärast ajateenistust kaitseväkke edasi jääda ning hiljem sõjakooli õppima asuda. “Kadettide puhul tuleb töö inimesega veel eriti hästi esile. Kui sa väeosas saad sõdurite seast valida, kelle määrad kuulipilduriks, kelle tankitõrjuriks ja kelle jaoülemaks, siis sõjakoolis sa ei õpeta mitte üksust, vaid tulevasi juhte,” tõdeb ta.

Kuigi kursuseülemad on ka vastuvõtukomisjonides, siis nii lühikese ajaga tulevastest kadettidest just palju teada ei saa. Kapten Vau arvates peab kursuseülem leidma ka sisseastumisperioodi järel aega oma kursust tundma õppida. “Tegelikult me sõjakoolis ju kedagi “valmis” ei tee. Siit peaks minema selge sõnum teenistusse kaasa, millised on kadeti tugevad küljed ja milliseid külgi tuleb veel arendada. Kui me seda suudame, siis on kursuseülem oma tööd hästi teinud,” leiab Vau.

Huvi tekkis ajat eenistuses

Kapten Tõnis Vau tervitamas Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ülemat KVÜÕA Kõrgema Sõjakooli 92. aastapäeva puhul

Huvi mili taarvaldkonna vastu tekkis Tõnis Vaul ajateenistuses olles. Pärast ajateenistust Pärnu Üksik-Jalaväepataljonis teenis ta aasta sealsamas kaadrikaitseväelasena ning seejärel astus Lahingukooli, pärast mida jõudis teenida muuhulgas kompaniiveebli ametikohal.

Kõrgemasse sõjakooli astumine tõi kapten Vau mingis mõttes maa peale tagasi. “Kuigi mul oli juba kaheaastane teenistuskogemus ja nooremveebli auaste, siis sõjakoolis olime me kõik võrdsed,” meenuta b Vau. “See oli koht, kus tegelikult taipasin, et tuleb asju juurde õppida, hoolimata suhteliselt suurest kogemustepagasist,” lisab ta.

Pärast kaht aastat sõjakoolis õppimist anti Tõnis Vaule noorem-leitnandi auaste ning ta saadeti väeossa praktikale. Aastase praktika järel läbis ta sõjakoolis jalaväe eriala kursuse tankitõrje suunal ning kõrgema sõjakooli diplom ulatati kapten Vaule 2003. aastal.

Kooli lõpetamise järel viis tee Vau teenima tagasi kodukanti, Pärnusse. “Pärnu aeg mulle meeldis, kuna seal oli kaitseväe mõistes väike, vaid paarisajameheline üksus ning seega oli omavahel kergem suhelda. Samuti teenisid Pärnus tihti motiveeritud mehed ja sinna üldjuhul ei võetud kontingenti, kes “aia vahel” püsida ei tahtnud,” meenutab Vau.

Pärnust siirdus Vau pärast kolmeaastast teenistust uuesti kõrgemasse sõjakooli, sedapuhku keskastmekursusele ehk magistriõppesse. Sõjakoolis on ta teeninud sellest ajast peale ehk juba 2006. aastast.

Vaba aeg spordile ja perele

Pere toetus on Tõnis Vau jaoks tähtis ning vaba aeg on tema võimalus pühendada end perele. “Pere loomine sai alguse siis, kui ma olin juba kaitseväelane. Seega, mu naine saab väga hästi aru, miks ma oma tööd teen ning miks ma olen kodus niipalju, kui ma olen. Ta toetab mind, mis on tegelikult kaitseväelasele ääretult tähtis,” ütleb Vau. Kolme tüdruku isana oma lapsi ta aga kaitseväelastena praegu ette kujutada ei suuda. “Eks nad peavad enne ise aru saama, mida nad elult tahavad, ja siis saab neid suunata,” arvab ta.

Head meelt valmistab kapten Vaule võimalus aeg-ajalt sporti teha. Eriti südamelähedased on talle pallimängud, eelkõige korvpall. “Korvpalli olen juba kaua mänginud ja üritan sellega tegeleda niikaua, kuni jalad veel kannavad,” on Vau kindel.

Rohkem kontakti ajateenijatega

Järgmised kolm kuni viis aastat on kapten Vaule suhteliselt selged. Sügisest hakkab Vau õpetama sõjaväe taktikat Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustes ning plaan on ka mõnel välismissioonil osaleda.

Seejärel on tal kindel soov minna tagasi mõnda väeossa, kus ajateenijaid koolitatakse. “Tunnen, et kontakt aega teenivate sõduritega hakkab katkema ja sooviks seda taastada või vähemalt tugevdadagi. Pealegi ei istu mulle paberitöö, kuigi ilmselt pean seda igal pool tegema,” ütleb kapten Vau.

Risto Veskioja

(Lugu ilmus 19. mail 2011 Maalehe Koolituslehes )