fbpx

Sõdur ülesandeid valida ei saa

Afganistanis teeniva kompanii ESTCOY-12 rühmaülem leitnant Jüri Pajuste

Riigikaitse on midagi abstraktset. Ehk ei oskagi me riigikaitset õigesti hinnata enne, kui selleks tõeliselt vajadus tekib. Meie seas on aga inimesi, kellele riigi kaitsmine on igapäevatöö. Ühe sellisega rääkisin tema praeguses teenistuskohas Afganistanis Helmandis, rahvusvahelistes julgeolekutagamisjõududes.

Leitnant Jüri Pajuste, ESTCOY-12 rühmaülem, on Afganistanis teist korda. Leheloo tegemise ajal oli just tema vastutada kontrollpunkti Limbang toimimine ja selle ümber toimuv. Mehel on võrdlusmoment kahe aasta tagusest ajast, kui ta samuti rühmaülemana ESTCOY-7 koosseisus teenis.

“Kontrollpunkti ülesandeks on vastase liikumisvabaduse äravõtmine, kohaloleku näitamine kohalikel turvatunde tekitamiseks, kohaliku olukorra kaardistamine ja ala puhastamine isevalmistatud lõhkekehadest,” loetleb leitnant Pajuste.

Kui võrrelda eelmise korraga, siis on Pajuste jaoks üllatav see, et vastutusala on rahulik. Praegu on vastasega kontaktid vaid leitud IEDde (isevalmistatud lõhkekehad) näol. Oma eelmisel missioonil ESTCOY-7ga kaks aastat tagasi koges Pajuste märksa adrenaliinirohkemat elu. “Eelmise missiooni ajal oli tegevus väga kineetiline, vastasega olid pidevad kontaktid. Siis püüdsid nad oma ala hoida, praegu nad aga lihtsalt jälgivad ISAFi üksuste tegevust ja liiguvad ära, ei otsi tõsisemaid kontakte. Ilmselt on vastane oma ressursside poolest tühjaks jooksnud, pole raha, et ISAFi mõjutada. Kindlasti loeb ka see, et teada on aeg, mil ISAF oma väed välja tõmbab.”

Missioonil osalemine on tema jaoks oluline – annab enesekindlust igas mõttes, peale missiooni tekib noorel ohvitseril mingi eneseteadlikkus. “Sa oled reaalselt ise sõda käega katsuda saanud ja tead, missugused on vasturääkivused tegelikkuse ja õpitu vahel. Kindlasti saab siit väga hea juhtimis- ja lahingukogemuse,” räägib Pajuste missioonil osalemise plussidest.

Ohvitserihariduse juurde kuuluvad baasteadmised omandas ta Kõrgemas Sõjakoolis, seejärel teenis Tapa suurtükiväegrupis. “Mul oli õnn olla 11 kuud ajateenijate rühmaülem, see andis kindlasti sõjakoolis omandatule palju juurde. Sõjakool annab põhitõed, millest lähtuda, ja laia silmaringi ka,” kõneleb Jüri Pajuste koolis omandatust, lisades samas, et juhtimispraktikat jääb kooliajal väheks.

Küsin Pajustelt, mida arvab ta sagedasti ekspluateeritud väljendist “sõjavägi teeb mehest mehe”. “Mingil määral usun, et teebki,” vastab Pajuste pärast pisukest mõttepausi. “Ajateenistuses õpid arvestama teistega. Kodus on sinu eest hoolt kantud, sul on söök valmis, puhtad riided ootamas, ainuke ootus, mis ehk on, et käiksid koolis. Ajateenistuses keegi sind ei poputa, pead ise hakkama saama. Kõik, mis teed, mõjutab ka teisi. Kindlasti on see üks meheks olemise aluseid – oskus arvestada teistega ja oskus teha tulevikus õigeid valikud nii enda, oma pere, oma riigi suhtes.”

“Kuid mida on kaotada?” ei taha ma alla anda. – “Paljud arvavad, et kaotavad aega, et ajateenistuse asemel võiksid nad teha tööd, oma majanduslikku olukorda parandada, õppida. Mina isiklikult arvan, et iga uus kogemus kasvatab inimest ja annab elus võimaluse teha paremaid valikud, sest ollakse olnud mitmesugustes olukordades, mis valmistavad edaspidiseks ette,” on Pajuste veenev ja lisab, et siiski on palju neid, kes teevad võimalikult vähe ja püüavad teenistuses võimalikult lihtsalt läbi ajada. “Ajateenijatel on oma probleemid – ei saa koju helistada, peab rivis käima jms, kergelt pseudoprobleemid,” meenutab Jüri Pajuste muiates.

Leitnant Jüri Pajuste (paremal) rühma vastutada on kontrollpunkti Limbang toimimine ja selle ümber toimuv.

Kui teenida maailma ühes pinevamas kriisikoldes Lõuna-Afganistanis, siis on rivikord pseudoprobleem, küll aga tuleb ajateenijatele selgitada, selgitada, mis nad lõppkokkuvõttes saavad, ja mis ka saamata jääb, kui nad süsteemile vastu töötavad.

“Kaadrisõduriga on teistmoodi – kodused probleemid, naised-lapsed, hilinemine tööle –, hoopis teine valdkond. Samas on kaadrisõdur ise teadlikult selle kutse valinud, enamik neist on väga motiveeritud, tahavad teha ning on huvitatud sellest, mida neile räägitakse. Ja üksus, kellega töötama hakkad, töötab end kiiremini kokku ja ühine tee leitakse lihtsamini,” iseloomustab Pajuste kaadrisõdureid.

Praegune riigikaitsesüsteem on Pajuste hinnangul väga hea – suurem osa reservarmee baasil ja väiksem palgaarmee baasil. “Ajateenistus võiks igal juhul säilida. Kuna oleme geograafiliselt väga keerulises asukohas, siis kindlasti on meil vaja sellist sõjalist ettevalmistust – mingil määral kasvatab ajateenistus rahvustunnet, oma riigi tunnet. Usun, et ilma ajateenistuseta väheneks oma riigi, oma rahva tunde olemasolu veelgi,” toob Jüri Pajuste välja olulisima.

“Kui ma olin noor ja hakkasin militaarliini minema, siis see mu emale kindlasti ei meeldinud. Nüüd ta pigem pooldab kaitseväelase elukutset ja on selle üle uhke, aga ega talle väga ei meeldi, et ma Afganistanis olen. Ka mu noorem vend on samamoodi kaks korda Afganistanis käinud ja vahepeal olime missioonil nagu vahetustega. Vend oli siin demineerimismeeskonnaga ja Estcoy-8ga. Perekond saab aru, et kui teenin pioneeripataljonis ja olen kaitseväelane, siis on mul teatud kohustused oma ameti ja riigi ees, mida pean täitma. Kui oled elukutse valinud, siis ülesandeid valida ei saa,” kõneleb Pajuste.

Oma tulevase abikaasaga oli Pajuste koos juba enne teenistusse asumist, enne esimest missiooni nad abiellusid. “Koju helistades on alati raske. Kord nädalas võib helistada ja siis kuuleb, mis on juhtunud – et laps on haige olnud või on olnud mingeid muid probleeme. Kahju on kuulda rõõmsatest sündmustest, millest oled ilma jäänud. Hea on teada, et on sõbrad ja vend, kes toetavad mu abikaasat, kui mingeid probleeme on,” räägib Jüri Pajuste.

Iga sõduri tagalaks on pere, kodused, lähedased, tuttavad, sõbrad. Kui Jüri Pajuste teenistusest vaba on, armastab ta käia jahil ning vaadata filme – soovitab soojalt filmi “Taken”, muidu eelistab aga ulmefilme. Et ema, vanaema, äi ja ämm elavad Tamsalus, käib ta perega võimalikult tihti ka seal ning võtab maal töötamist hobina, millega Tallinna korteris tegelda ei saa.

Vastates küsimusele, kas see missioon jääb viimaseks, kostab Jüri Pajuste: “Loodan, et mitte. Loodan, et saan võimaluse siia veel kompaniiülemana tagasi tulla.”

Jüri Pajuste
2001 Tamsalu Gümnaasium
2005 KVÜÕA Kõrgem Sõjakool
2006-2007 Tapa Väljaõppekeskus, Suurtükiväegrupp – ajateenijate rühmaülem
2007. aastast Scoutspataljonis
2008 nov – 2009 mai ESTCOY-7 rühmaülem välisoperatsiooni Afganistanis, praegu ESTCOY-12 rühmaülem
Autasud:
rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel osalenu medal
kaitseväe teenetemärk lahinguliste teenete eest
NATO ISAFi operatsioonimedal
Auastmed:
2009 leitnant
2005 nooremleitnant
2002 lipnik

Major Martin Kukk, ESTCOY-12 ülem:

Estcoy-12 oli oma väljaõppefaasis jõudnud umbes poolele maale, kui selgus kurb tõsiasi, et üks mu rühmaülematest peab missioonist haiguse tõttu kõrvale jääma. Vakantset ametikohta pakuti leitnant Pajustele ning minu heameeleks andis ta oma nõusoleku, et liituda Afganistani suunduva kompaniiga. Hindan tema otsust kõrgelt, sest selliseid ohvitsere ei ole palju, kes nõustuksid kaks korda niisuguses kriisikoldes nagu Afganistan rühmasuurust allüksust juhtima. Leitnant Pajuste näol sain endale juba lahingukogemusega ohvitseri ja see tuleb ühele kompaniile ainult kasuks.

Siin Helmandis pole ma tema juhitud rühma tegevuses pettuma pidanud. Oma jagude efektiivne juhtimine ning nõutav iseseisvus ülesannete täideviimisel oma vastutusalas on need aspektid, mis leitnant Pajustet kui allüksuse ülemat minu silmis esile tõstavad.

Kaja Pajuste, Jüri Pajuste ema:

Jüri oli kaheksa-aastane, kui ta teadis, et temast saab sõdur. Ta alustas siin Tamsalus noorkotkastega, 22 poissi, siis ta nakatas oma venna ka. Mulle üleüldiselt sõjaväelased väga meeldivad, nad on teistsugused poisid. Nad on distsiplineeritud, nende rüht on ilus sirge ja nad on mõistlikud. Ma näen hästi palju Jüri sõpru, nende sõjaväelaste sõprus on hoopis midagi muud.

Muidugi on mure, aga sellega peab harjuma ja leppima – see on tema otsus. Aga kui nad jälle [missioonilt] koju tulevad (Jüri vend Aalik on samuti kaitseväelane), siis on rõõmu laialt.

Karin Kanarik

(Artikkel ilmus 23.juulil 2011 Virumaa Teatajas)