fbpx

Noor, ent kogenud kaitseväelane

«Roomata? Miks mitte!» ütleb Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Kõrgema Sõjakooli kadett Andres Seppel. Foto: Joosep Martinson

Aprill 2011. Ligi tuhat osalejat alustab Paldiskis Scoutspataljoni väravast 30 kilo­meetri pikkust scouts-rännakut läbi vihma ja tuule. Ühe noormehe õlul lasub eriti raske koorem: sõbraga sai kihla veetud, et selle aasta rännaku võidab tema.

See mees on Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste (KVÜÕA) Kõrgema Sõjakooli kadett Andres Seppel. Kaks tundi 48 minutit ja 49 sekundit hil­jem ületab ta esimese mehena finišijoone – luba­dus on täidetud. Seejuures sai püstitatud ka uus rajarekord.

Noormehes võib juba pealt vaadates ära tunda tõelise kaitseväelase. Seda kinnitab ka tema huvi just Kõrgemas Sõjakoolis tsiviilainete kõrval õpetatavate sõjaliste ainete vastu. «Meie kaitseväe tugevus ja efektiivsus sõl­tub ohvitseride professionaalse ettevalmistuse tasemest. Seda taset aitavadki minu arust tõsta just nimelt sõjalised ained,» ütleb Andres.

Alguses sõdur, siis juht

Kõrgem Sõjakool on küll rakenduskõrgkool, kuid seal kehtib kaitseväeline kord. Sõjakooli õppima asuvad kadetid peavad seega arvestama, et tundidest ei ole üldjuhul võimalik puududa. «Jah, tundides peab käima ja nii see peabki ole­ma,» arvab Andres. «Vastasel juhul jäävad tead­mised pinnapealseks ja peamine eesmärk – noo­remohvitseri ettevalmistus teenistuseks – kan­natab.»

Kolme aasta jooksul on ta teadmisi oman­danud väga erinevate kaasõppuritega. «On me­hi, kes eristuvad teistest kohe. Nad on pühendu­nud ja teavad, mida nad elult tahavad,» kirjeldab Andres.

Teda ennast eristas keskkooli lõpuklassi­des paljudest eakaaslastest kindel tulevikusiht. «Kui teised rääkisid, et tahavad minna õppima finantsjuhtimist, aga võib-olla majandust või mi­dagi muud, siis mina teadsin kohe, et lähen kõr­gemasse sõjakooli,» meenutab ta.

Pärast ajateenistust Vahipataljonis otsus­tas aga tollal vaid 19aastane Andres, et sõjakooli astuda on siiski liiga vara. Ta tundis, et astuda tuleb ikkagi suur samm ning enne sõjakooli mi­nekut tahaks ta olla sõdur ja saada rohkem koge­musi militaarvallas. Nii otsustaski Andres min­na teenistusse Paldiskisse Scoutspataljoni, kus ta teenis esimese aasta sõdurina tankitõrjuri ning kuulipilduri ametikohtadel.

Sport kui elustiil

Oma esimesel missioonil Kosovos oli Andres ju­ba jaoülem ning teisel missioonil Afganistanis pooljao ülem. «Kuidagi on jah läinud nii, et olen enamiku oma teenistuse ajast juht olnud, juhti­nud pooljagu või jagu,» tõdeb Andres. Seega ei olnud otsus 2007. aastal lõpuks sõjakooli astuda ja ohvitseriks õppida kuigi suureks üllatuseks ei tema teenistuskaaslastele ega ka lähedastele.

Sport on Andresele elustiiliks olnud juba 17 aastat. «Olen elus vist küll kõiki spordialasid mingil ajal harrastanud: pallimänge, suusata­mist, kergejõustikku, jalgrattasporti,» sõnab ta.

Eriti südamelähedaseks on viimasel ajal saanud jooksmine. «Jooksmine on lihtne ja mõ­nus. Saad seda teha iga ilmaga, igal pool ja ajaku­lu on ka väiksem võrreldes näiteks jalgrattaspordiga,» teab Andres.

Pere mõistab ja toetab

Kes oskaks muretus diivanil lebotajas näha tänavukevadise 30 km pikkuse scouts-rännaku võitjat ja rajarekordi püstitajat? Te ei tea, mis on scouts-rännak? Uurige järele, alles siis saate aimu, mis mees on kadett Seppel. Foto: Joosep Martinson

Pärast tööd ootab Andrest kodus elukaaslane, kes toetab teda kõigis tegemistes. Peamiseks toe­tuse põhjuseks peab Andres oma tööga kaasne­vat distsipliini ja ohvitserile vajalikku vastutus­võimet.

«Kui ma tööjuures vastutan 30-40 sõduri eest, siis alateadlikult mu elukaaslane tunneb se­da, et ma suudan vastutust võtta ka eraelus ja näiteks koos temaga lapsi kasvatada,» mõtiskleb ta.

Kuigi lähedased teda toetavad, arvab And­res, et nad oleks kindlasti palju rahulikumad, kui ta töötaks näiteks kuskil staabis või hoopis erasektoris – on ju loomulik, et lähedased soovi­vad talle turvalist keskkonda. «Samas mu elu­kaaslane teab, et kui ma kaitseväest üldse ära tu­leksin, siis ei oleks see enam seesama mina, kes ma olen praegu – ja seda ta ei tahaks,» arvab Andres.

Vähem kui kuu aja pärast ootab teda ees Kõrgema Sõjakooli lõpetamine. Mis siis edasi? «Ega mingit pikka pidu ja pillerkaari ei ole. Kohe tuleb teenistusse minna. Ametikohaks saab rüh­maülem staabi- ja sidepataljonis, esimene rühm komplekteeritakse ilmselt noormeestest, kes alustavad teenistust juba juulis,» avab Andres oma edasisi plaane.

Kes teab, ehk on nendegi noormeeste seas motiveeritud ja teotahtelisi inimesi, keda hiljem võib näha õppimas Kõrgemas Sõjakoolis.

Risto Veskioja

(Lugu ilmus 19. mail 2011 Õhtulehe lisas KooliABC)