Mereväeohvitser – julge ja rahulik

Meelis Kantsi sõnul on ohvitseriametis väga oluline hea stressitaluvus. „Tihti tuleb ette, et pead juhtima laeva rasketes oludes, kedagi merest päästma jne. Kui on mitu asja korraga, võib inimene n-ö kinni kiiluda.” Foto: Kristi Helme

Mereväele pühendunud noore mehe, Meelis Kantsi ametinimetus on pikk ja keeruline – mereväe staabi operatiiv- ja planeerimisosakonna noorem staabiohvitser. See pole aga olnud sugugi tema ainus töö, ta on jõudnud töötada nii merel kui ka maal, ajada personali asju ja võidelda 7–8-meetriste lainetega Atlandi ookeanil. Mereväes on Meelis Kantsi sõnul tavaline, et iga kahe-kolme aasta tagant liigutakse ametikohtade vahel. „Kui inimene näiteks pereprobleemide tõttu ei saa enam laeval töötada, leitakse talle ametikoht maal. Valik on suur, tagalast relvastuseni…”

Viimased kaheksa kuud on Meelis Kants koos paari kaaslasega valmistanud ette mereväeohvitseri eriala õppekavasid. Sügisest peaks suur töö vilja kandma: kaitseväe ühendatud õppeasutustes hakatakse koos Eesti mereakadeemia ning mereväega esmakordselt Eestis kõrgharidusega mereväeohvitsere koolitama.

Kord on sõjakoolis karm
Meelis Kants astus 11 aastat tagasi ülikooli õppima arstiteadust, kuid aasta pärast otsustas hoopis ajateenistuse kasuks üksik-vahipataljonis. 2001. aastal astus ta kaadri allohvitserina teenistusse äsja loodud Scoutspataljoni, kust leidis kuulutuse, et merevägi saadab inimesi välismaale mereväeohvitseri kutset omandama. „Tegin katsed ja mind võetigi mereväkke. Enne minekut jõudsin veel õppida vanemallohvitseriks ja teenida kolm aastat laeval.”

2004. aasta suvel alustas Saksamaa meresõjakoolis kolmeaastaseid õpinguid 150 sakslast, kuus eestlast, kaks lätlast ja leedulast, üks noormees Taist ning kaks meest Araabia Ühendemiraatidest. Tulevane Eesti ohvitser sattus ühiselamus ühte tuppa sakslasega ning sai tänu sellele oma saksa keele oskust parandada.

„Alustasime õppimist Taani piiri ääres asuvas Flensburgi linnas, praktika oli aga Bremerhavenis, Kielis ja Wilhelmshavenis. Laevadega sõitsime juba toona üsna pikad maad maha, käisime ka Vahemeres. Meil oli võimalus olla nii staabi- kui ka varustuslaeva peal, aga ka miinijahtijal või fregatil,” meenutab Meelis Kants. Kord oli koolis range – tundi viidi ja tunnist toodi, puududa ei tohtinud ning eksameid sai teha vaid korra. Eesti moodi kolm korda eksamil käia ei saanud ning kes ainsal eksamipäeval kohale ei läinud, see kursust ei lõpetanud.

Sügisel avataval mereväeohvitseri erialal Eestis saab kohaliku seaduse järgi teha eksamit küll kolm korda, kuid Meelis Kants sellele lootma jääda ei soovita. „Osa õppeaineid ja eksameid saab teha vaid grupis koos – kui antakse näiteks rühma juhtimise ülesanne, siis seda on päris keeruline hiljem järgi teha.”

Saksamaa merekoolis õppis ka üks naisterahvas (leitnant Maarja Prisko), kes oli samuti juba eelnevalt mereväes allohvitserina töötanud ning töötabki nüüd mereväeohvitserina. Naised on Meelis Kantsi sõnul Tartusse õppima vägagi oodatud ning kehalised katsed polevat sugugi kontimurdvad. „3200 meetrit jooksu, lisaks kätekõverdused ja kõhulihased. Testist läbisaamiseks on vaja koguda 190 punkti 300-st. Üldfüüsilises testis on naistele madalamad nõuded ja olen kindel, et naised saavad merel sama hästi hakkama kui mehed.”

Lisaks heale füüsisele on ohvitserikursusel vaja tunda reaalaineid – kõigepealt korratakse üle keskkooli matemaatika, sellele järgneb kõrgem matemaatika. Iga ohvitseriks pürgija võib ise valida, kas esitab keemia, füüsika või matemaatika riigieksami tulemuse. „Eestis midagi keerulist olla ei tohiks, Saksamaal saksa keeles elektrotehnikat õppida oli aga küll,” räägib Meelis Kants, kes ei olnud enne aastatki koolis saksa keelt õppinud. Mereväebaasis seitse sõidule eelnenud kuud küll õppis, aga lõplikult olevat keel selgeks saanud alles Saksamaal n-ö päriselt tööl.

Ohvitsere on juurde vaja
Nooremohvitseride aastaselt kursuselt loodetakse esimesi ohvitsere juba järgmisel aastal, esimene lend põhikursuslasi mereväe suunal lõpetab Tartus 2014. aastal. Viimane välismaal õppinud mereväeohvitser tuli tagasi teenistusse aga alles 2008. aastal, mistõttu on järelkasvu eest hoolitsemine väga oluline. Mereväe õppeaineid hakkavad õpetama ohvitserid, kes on õppinud Saksamaal, USA-s, Taanis, Soomes ja Rootsis, mereväesõja teema­del loodetakse tuua kõnelema ka spetsialistid välismaalt. „Oleme saanud kogemusi mitmelt rahvusvaheliselt ope­ratsioonilt ja õppuselt – NATO õppused, BALTRON jne. Loodan, et saame tulevikus saata tudengid paariks kuuks välismaale praktiseerima,” räägib Meelis Kants.

Mereväeohvitseriks võetakse õppima kümme inimest põhikursuse õppe­kavale ning kümme eelmisel aastal kinnitatud nooremohvitseride õppekavale (üheaastane õpe eelneva kõrghariduse baasil). Läbitakse viis moodulit: üldjuhtimine, sõjaväeline juhtimine, haldus ja tehnika, pedagoogika ja uurimistöö ning spetsialiseerumine taktiku või tehniku erialale. Tekimeeskonna ehk madrusepraktika toimub laeval, õpitakse tulekustutamist, meremanöövreid, lahendama mees-üle-parda-olukorda jne. Viimane praktika möödub laeval vahiohvitseri või laevamehhaanikuna.

Üldjuhtimist ja osaliselt ka sõjalist juhtimist õpitakse Tartus, kuid kuna laevu Emajõe peale viia ei saa, toimub spetsialiseerumine mereakadeemias. Õpetatakse ka administreerimist kaitseväes, mida välismaal õppida ei saagi, sest igas riigis on oma juhendid ja eeskirjad. Praegu on Meelis Kantsi sõnul probleem see, et Taani, Rootsi ja Saksamaa sõjakoolid ei ole oma maal kõrgharidussüsteemi osad ning Eesti seda haridust kõrgharidusena ei tunnusta. „Samas ütleb kaitseväeteenistuse seadus, et ohvitseril peab olema kõrgharidus… Tulevastel ohvitseridel sellega muret ei ole.”

Kes on hea mereväelane?
Meelis Kants peab mereväeohvitseriks õppimisel väga tähtsaks soovi just seda ametit pidada, mitte minna õppima üksnes stipendiumi või aasta-paari põnevuse pärast. „Ohvitser peab olema julge, iseseisev ja aktiivne, aga ka rahulik ja keskmisest kõrgema stressitaluvusega. Tihti tuleb ette, et pead juhtima laeva rasketes oludes, kedagi merest päästma jne. Kui on mitu asja korraga, võib inimene n-ö kinni kiiluda,” räägib ohvitser. Kõige suurem laine, millega Meelis Kants ise on rinda pistnud, oli 7–8-meetrine külglaine Atlandi ookeanil 2008. aasta novembris. „Laev oli 50 meetrit pikk ja kümme meetrit lai, kõigu­tas üsna palju. Sõitsime kümme meremiili tunnis, sajamiilise lõigu läbimiseks läks päris kaua aega.” Merehaigust põdenud ega suure lainetusega näost roheliseks läinud intervjueeritav ei ole. „Laevaga ei saa nii sõita, et kui hakkab paha, lähen laevasillalt ära, ja laev sõidab sinna, kuhu tahab. Ka merehaigena peab suutma tööd teha.”

Tänapäeva sõda merel
Meelis Kantsi karjääri üks meeldejäävamaid retki oli 2007. aastal, mil ta käis järel meie esimesel miinijahtijal Admiral Cowan. Meeskond saadeti Suurbritanniasse ning 26. aprillil heisati Šotimaal Rosyhis Babcocki laeva­tehases Eesti lipp. „Inglise instruk­to­rid näitasid, kuidas masin töötab, väga huvitav oli. Kolm-neli kuud kulus enne, kui laevaga Eestisse jõudsime.” 2008. aastal sõideti NATO esimese miinitõrjeeskaadri koosseisus läbi terve Vahemeri kuni Kreekani välja. „Kokku kaks aastat saime laeva peal olla, mitte küll järjest. Kui laev on sadamas, kehtib tööpäev üheksast viieni, kui laev on merel, siis oleme merel.” Kõige pikem kodust äraolemine kestab mereväelasel tavaliselt 4–6 kuud. „Perele saab peaaegu alati helistada või e-kirja saata.”

Meresõja olemus Meelis Kantsi sõnul märgatavalt muutunud ei ole. On pealveesõda ja allveesõda, need ja-gunevad omakorda alaliikideks, millest üks on Eesti suund – miinitõrje. Keskkond ja inimesed olevat sõjas ikka samad, aga tehnikat on palju aren­datud. Kuid kui suur osa sõjast tänapäeval üldse merel toimub? „Kui Ameerika sõdib Afganistanis, viib ta oma sõjatehnika kohale ikka laevadega,” ütles ohvitser. Üks meresõjapidamise liike on ka piraatide viljeletav n-ö asümmeetriline sõjapidamine, kus tullakse ühe paadikesega ja võetakse mõni kaubalaev enda valdusesse. Arctic Sea’d mäletavad ilmselt kõik…

Kristi Helme

(Lugu ilmus 13. mail 2011 “Õpetajate Lehes” )