Leitnant Kristjan Karist tunnetab oma erakordset missiooni Afganistanis

Leitnant Kristjan Karist on Afganistanis teeniva kompanii ESTCOY-12 rühmaülem

Valgamaalt pärit, kolm aastat tagasi Kõrgema Sõjakooli lõpetanud Kristjan Karist teenib maailma ühes ohtlikumas kriisikoldes Afganistanis.

Noores mehes on sügavust rohkem, kui esmapilgul välja paistab. Kindlasti on küpsusse omajagu lisa andnud teenistus Afganistanis ESTCOY-12 rühmaülemana.

«Eesti kaitseväes teeniva jalaväelase jaoks on praegusel hetkel Afganistanis teenimine tipp. On ju loomulik, et inimene tahab minna tipu poole ja areneda,» põhjendas leitnant Karist Afganistani minekut.

Igapäevatöö

«Igapäevaselt teeme maa-ala patrulle ümber oma kontrollposti, suhtleme kohalikega ja kontrollime kohti, kuhu me olemasolevate vaatlusvahenditega ei näe,» kirjeldas noor ohvitser sealset argipäeva. «Mida rohkem oma vastutusalas patrullida ja oma kohalolekut näidata, seda vähem käib »vastasvõistkond« meie territooriumil ja seeläbi muudame ka elu külaelanike jaoks rahulikumaks.»

Aeg-ajalt tuleb rühmal ette ka erakorralisi ülesandeid, mis on Karisti sõnul hea vaheldus rutiinile: eskort, varustuse konvoi julgestamine, teepuhastus, liitlasriikide üksuste katmine ja julgestamine. Tuleb töötada koos kohalike relvajõududega ja teha manöövreid oma kompanii koosseisus eesmärgiga otsida läbi mingi külakompleks või laiendada oma mõjusfääri.

«Kui on tegemist lihtsate ja rutiinsete jao patrullidega, siis ma tavaliselt kaasas ei käi. Kui minnakse kaugemale ja ala hinnanguliselt ohtlikum, võtan oma sidemehe ja veel mõningad tugevdused kaasa ning liitume jaoga,» rääkis Karist. «Nii tehes saab jaoülem keskenduda oma meeste juhtimisele maastikul ja lahingolukorras tegelen mina info edastamisega oma ülemale ning kui on vaja, koordineerin ka toetusrelvade või vahendite kasutamist.»

Ülema koht kõige ohtlikumal suunal

Lisaks sellele tuleb rühmaülemal võtta enda peale suhtlemine kohalikega. «Vahel käin lihtsalt sellepärast kaasas, et ennast alas toimuvaga kursis hoida – oma silm on kuningas. Kui maastikul opereerib korraga rohkem kui üks jagu, olen alati kohal ja juhin nende liikumisi ja tegemisi. Ülemana on minu asukoht alati seal, kus on hinnanguliselt kõige ohtlikum suund.»

Administratiivseid ülesandeid Karistil eriti täita ei tule, selle eest hoolitseb rühmavanem. Kompanii ülem on andnud tema sõnutsi neile piisavalt vabad käed oma alas opereerimiseks. «Minu afgaani rotatsioon on klassikaline näide sellest, kuidas ülesandepõhine juhtimine käima peaks. Iga nädala lõpus koostan plaani järgmiseks nädalaks ja kooskõlastan selle ülemaga. Selle alusel kogu see elu meil siin soojal maal käib,» selgitas leitnant oma ülesandeid.

Afganistanis sisseelamine võttis omajagu aega. «Kahe-kolme nädala jooksul hakkasid jagama seda maastikku, mis ümber on. Alguses tundsid end küll väga võõralt, raske oli liikuda,» rääkis Karist uue keskkonnaga harjumisest. «Pärast tundub juba nagu oma kodukant. See on see hetk, kui kaob ära hirm ja saad hakata oma alas vabamalt opereerima.»

Erialaselt peab leitnant kõige suuremaks väljakutseks planeerida liikumisi ja tegevusi nii, et see oleks võimalikult turvaline ja kõik terveks jääksid. «Seda on raske teha, eriti siinset isevalmistatud lõhkekehade ohtu arvesse võttes,» lisas ta.

Tähtsaim kogemus

Leitnant Karisti sõnul võttis Afganistani sisseelamine omajagu aega, kuid nüüd tundub vastutusala just nagu oma kodukanti.

Olulisim kogemus on tema jaoks teadasaamine, mis tunne on päriselt, pingeolukorras otsuseid vastu võtta ja üksusi maastikul juhtida. «Mis tunne on, kui sinu pihta lastakse ja keegi reaalselt tahabki sind ära tappa ja samal ajal tuleb otsuseid teha. Arvan, et see on oluline kogemus iseenda jaoks, teadmine, et samal ajal, kui mind on tahetud maha lasta, suutsin oma plaani liikumises hoida ja pingele vastu panna,» rääkis leitnant Karist.

Rühmaülema meelest on kohalikud üldiselt nende tegemistega rahul. «Oleme mitu korda kuulnud, et siin alas pole mitu aastat rahu olnud, kuid nüüd on see Loy Mandehi küla rahulik.» Mitu korda on inimesed tulnud neile näitama ohtlikke kohti, kus on isevalmistatud lõhkekehad maha pandud. Hetkel on tema hinnangul seisukord enam-vähem normaalne.

Tõlgid abiks kommete mõistmisel

Afganistanis tuleb sõduritel arvestada sellega, et suhelda võib vaid meestega. «Kui ei oska siinsest kultuurilisest eripärast ja kommetest lugu pidada, võid siin väga kiirelt kohalikud oma vastu pöörata,» oli noor ohvitser veendunud.

«Kui palju on Eestis inimesi, kes usust lugu peavad? Siin on kõik meie mõistes fanaatiliselt usklikud. Kultuuri eripära tuleb väga hästi selgeks teha ja sellest siin riigis ka rangelt kinni pidada.»

Oma igapäevatöös tuleb neil arvestada afgaanide kindlate tavade ja palvetamise aegadega, on pühakojad, kuhu minna ei tohi, ja reeglid, mida rikkuda ei tohi. «Meil on kohalikud tõlgid kaasas, nemad teavad neid kombeid ja annavad märku, ütlevad, mida on ja mida ei ole sünnis teha. Annavad lihtsalt nõu ja vastavalt sellele saame oma plaani painutada ja tegutseda,» seletas leitnant Karist.

Suhtlemine leevendab pinget

Enamik vabast ajast istub sõdur arvuti taga. Kes vaatab filme, mängib mänge, kirjutab, peab päevikut, loeb. «Õhtuti istutakse ja räägitakse kambakesi, mõnikord tund-kaks. Inimestel on loomulik suhtlemisvajadus, et pingest vabaks saada.»

Küsimusele, kuidas inimesed oma muredega hakkama saavad, vastas rühmaülem järgnevalt. «Igasugused teenistusalased mured ja need, mis puudutavad missiooni, räägitakse oma ülematega. Oleme mure alati ära kuulanud ja kedagi pole tagasi saatnud. Isiklike hingeliste asjade jaoks on siin alati olemas kaplan, kellega rääkida.»

Kõik ülejäänud asjad lahendab iga mees ise ära, helistab koju naisele, emale või sõbrale. Suhtlemisvõimalust kodustega peab Karist päris heaks: saab oma kirja ära saata ja vastust lugeda, samuti helistada.

Ülema roll on tema sõnul raske – ei tohi alluvatele võõraks jääda, aga peab ka piisavalt distantsi hoidma. «Sõdureid on 30, nemad saavad omavahel suhelda, kuidas tahavad, aga ühel ohvitseril ei ole kohane minna ja rääkida oma alluvatega ükskõik, millest ta tahab,» oli Karist kindel.

«Olgem ausad, kui sa ei saa minna pihtida sõdurile oma muret, siis vahel tunned, et oleks vaja kedagi lähedast, kellega lihtsalt rääkida asjadest, mis parasjagu südamel. Et olen emotsionaalne inimene, siis tunnen sellest puudust. Pead tugevust seespool üles näitama,» lisas ta.

Toit on sõduritele päris valus teema, sest õiget ja head eesti sööki, millega harjutud, ei ole.

«Kõige parema meelega sööks kartulit ja tavalist liha, aga seda paraku siin kätte ei saa. Riisi sööme palju. Meil on rühmas kaks kokka, nemad teevad vaheldumisi meile õhtuti süüa. Kõhu saab täis,» ei nurise ta siiski. «Kodust saadetakse ka eestimaist – suitsuvorsti ja ketšupit ja majoneesi. Need muudavad päeva päikselisemaks.»

Mis edasi?

Koju naastes kavatseb ta kõigepealt puhata ja Eesti elusse sisse elada. «Tahaksin jätkata Scoutspataljonis, kui ma saan endale kompaniiülema abi ametikoha. Kui seda ei võimaldata, liigun vähe rahulikuma töö peale edasi, jään paikseks ja hakkan pereelu elama,» avas Karist tulevikuplaane.

Nähtu ja kogetu on noort meest ta enda meelest suuresti muutnud. «Olen hakanud rohkem hindama oma lähedasi ja armastatust, mida elus võimalik leida, seda, mis tegelikult maailmas tähtis on. Materiaalne pool on minu silmis pigem alla vajunud. Siin nähtut arvestades tahan küll olla parem mees oma naisele ja parem lapsevanem kunagi, oma kodu ehitada ja lihtsalt rahus elada,» leidis Karist.

«Kui varem oli mulle meri põlvini ja iseendale tundusin kuulikindel, siis siin, Afganistanis, sain päris kähku aru, et elu on habras,» tõdes noormees.

«Olen tänulik oma armastavale kaasale, sõpradele, perele, kes mulle toeks on olnud ja vapralt kodurindel vastu pidanud, ning oma alluvatele, kellega siin tolmus pool aastat koos elanud oleme,» ütles Kristjan Karist lõpetuseks.

Kristjan Karist

Lõpetanud Valga Gümnaasiumi 2004. aastal
Ajateenistus Kuperjanovi jalaväepataljonis 2004-2005
Õpingud KVÜÕA Kõrgemas Sõjakoolis 2005-2008
Teenistus alates 2008. aastast 1. Jalaväebrigaadis, Scoutspataljonis
Afganistanis ESTCOY-12 rühmaülem alates maist 2011

Major Martin Kukk,
ESTCOY-12 ülem

«Missiooni alguses, kompanii jalaväerühmadele ülesandeid määrates ei pannud ma leitnant Karisti rühma meelega meie vastutusala raskuspunkti tegutsema. Üks asjaoludest, mis sellise otsuse tingis, oli, et võrreldes esimese rühma rühmaülemaga puudus leitnant Karistil varasem missioonikogemus.

Pärast mõningaid nädalaid opereerimist juhtus aga, et lahingugrupi mõjusfääri suurendamine Nad Alis nõudis eestlaste ootamatut kaasamist ning allüksuseks, kes pidi vaenlase poolt kontrollitavasse piirkonda reide tegema ja sellega brittide lahingukoormust vähendama, sai oma paiknemisala tõttu just leitnant Karisti rühm.

Vaatamata kokkupuutele vaenlasega ja suurele isevalmistatud lõhkekehade ohule sai leitnant Karist oma jagude juhtimisega hästi hakkama. Ka kõik järgnevad kuud on ainult tõestanud seda, et ootamatute ja kiiret täitmist nõudvate ülesannete lahendamine leitnant Karistile probleeme ei valmista.

Usun et ta on saanud piisavad teadmised ja kindlasti kogemused selleks, et oma karjääris järgmisele astmele minna.»

Karin Kanarik
(Artikkel ilmus 29. oktoobril 2011 Valgamaalases)