fbpx

Eesti kadetid tutvusid Saksa armee väljaõppe ja relvastusega

Külalised ja nende võõrustajad (vasakult paremale): major Kasten, kapten Kibur, kadett Biene, kadett Scheidsteger, kadett Kalle, kadett Lehmann.

Külalised ja nende võõrustajad (vasakult paremale): major Kasten, kapten Kibur, kadett Biene, kadett Scheidsteger, kadett Kalle, kadett Lehmann.

Märtsikuus külastas Kõrgema Sõjakooli delegatsioon Saksamaal Dresdenis asuvat Saksa Armee Ohvitseride Kooli.

15.-20. märtsil toimunud külaskäigul esindasid Sõjakooli 14. põhikursuse kadetid Rene Biene ja Annes Kalle ning nende saateohvitser kapten Agur Kibur-Karula.

Külastuse eesmärgiks oli osaleda Saksa Armee Ohvitseride Kooli poolt 15. aastat järjest korraldataval rahvusvahelisel sõjakoolide kokkutulekul. „Rahv
usvahelist nädalat“, nagu sakslased seda ise nimetavad, korraldatakse taotlusega lähendada erinevate riikide ohvitserikandidaate ja ohvitsere, võimaldamaks ametialaste teadmiste vahetamist, laiendamaks kultuurilis-ajaloolist silmaringi ning mõistmaks, kuidas teiste riikide kaitsejõud toimivad ja mis on nende eripärad.

Programm, mis nädala sisustamiseks kokku oli pandud, osutus väga mitmekülgseks ja samas täpset ajastust nõudvaks. Saksa ordnungi parimaks näiteks osutus õigeaegne jõudmine Dresdeni muuseumisse „Roheline Varamu“*, millesse sissepääsemiseks olid korraldajamaa esindajatel piletid pikalt ette broneeritud ja „sisenemisaken“, mille piires võis saabumisega eksida, oli kõigest 15 minutit. Hiljem kohale jõudmine tähendanuks muuseumi külastuse ära jäämist. Problee
miks ei tohtinud osutuda ei distants (lähtekoht asus Dresdenist pea 80 km eemal) ega liikluseummikutega seotud ohud.

Rühmaülemaks viie aastaga

Kuigi iga sõjaväelane peab teadma ajalugu, oskamaks mõista tänapäeval toimuvat ning mõistma kunsti, saamaks aru teistest kultuuridest, pälvis põhitähelepanu delegatsioonide militaarse silmaringi laiendamine. Nägemaks tervikpilti, kuidas treenitakse ning õpetatakse ohvitserideks pürgivaid kadette Saksamaal, tutvustati meid esmajoonelt Saksa Armee Ohvitseride Kooli õppe- ja treeningvõimalustega.

Õppesüsteemi vahetasid sakslased välja paar aastat tagasi. Varasema süsteemi, mis sarnanes praeguse Kõrgema Sõjakooli omaga, on nad asendanud segasüsteemiga, mis hõlmab endas kombinatsiooni väeosapraktikast, ohvitseriväljaõppest ja tsiviilkõrghariduse õppest.

Praegu kasutusel oleva õppekorralduse eesmärk on tagada Saksa ohvitseridele sõjakooli lõpetamisel magistritasemel erialased oskused nii tsiviil- kui militaartasandil. Õppeaeg nende süsteemis rühmaülemaks saamisel on viis aastat.

Treeninguvõimalused Saksa Armee Ohvitseride Koolis olid kõrgetasemelised. Territooriumil oli vabaks kasutamiseks kõik võimalused: takistusriba, kunstmuruga jalgpallistaadion, spordikompleks viierealise basseini, kolme korvpalliplatsi ja kolme jõusaaliga. Värskelt oli soetatud ka 30 jalgrattatrenažööri.

Sportimisvõimalusi saavad koolis kadetid kasutada kella kuuest hommikul kümneni õhtul iga päev ning ka tunniplaan on vastavalt koostatud, et oleks tööpäeva sees vaba aega spordiga tegeleda.

Kaasaegne harjutusala

Võimaldamaks elutruud väljaõpet, on Saksamaa sõjavägi investeerinud palju enda väljaõppekeskustesse. Ühte neist, Saksa Armee Lahingutreeningu Keskust, saime meiegi külastada. Keskus asub mõõtmetelt ca 30×10 km alal ning pakub võimalust treenida kuni kahe pataljoni suurusel üksusel korraga.

Tulenevalt erinevate otstarvetega rajatud maastikuvormidest ning teisi kultuuriruume kujutavatest hoonekompleksidest, on keskuses võimalik treenida alates suurmanöövritest kuni spetsiifiliste taktikaliste harjutusteni missioonipiirkondade tarvis.

Tagamaks maksimaalset tagasisidet õppusel osalejaile, kasutab keskus otseülekandes GPS-jälgimist, laserandurrelvastust ja -vartustust ning kuni üheksa mobiilse kaamerameeskonnaga maastikul jäädvustatakse enamik olulisemaid kontakte andmebaasi.

Nii õppuse ajal kui õppuse järgselt võimaldab see keskuse analüütikutel anda täpne tagasiside õppusel osalenuile – kes, kus ja miks midagi tegi ning millised olid selle tegevuse suuremamastaabilised mõjud väljapoole allüksust.

Lepoard 2

Samas keskuses tutvustati meile ka hetkel Saksa armees kasutusel olevaid olulisemaid masinaid, mis andis võimaluse reaalselt tunnetada näiteks tanki suursugust olemust. Kõrgemas Sõjakoolis oli samal ajal meie kursusekaaslastel toimumas tankitõrjetunnid, millest nii mina kui kadett Kalle puudusime, aga milleks järeleõppimise ajal kogemus reaalsest kokkupuutest tankiga meie arvates igal juhul kasuks tuli.

Saksamaal on levinuim tank Leopard 2 ja selle erinevalt modifitseeritud versioonid (Leopard 2 on Saksamaal kasutusel alates 1979. aastast; kaal 62,7t; pardarelvastusega 120mm kahur + 2×7,62mm MG3), mis on oma hinna poolest odavamad kui paljud sama klassi konkurendid, ent kvaliteedilt neile alla ei jää.

Lisaks põhitankile demonstreerisid võõrustajad enda Leopard 2 veermiku peale ehitatud recovery-tüüpi soomukit „Büffel“  ning jalaväetransportööri  „Fuchs“ (analoogne Eesti kaitseväes kasutusel oleva PASI-ga).

Huvitav oli näha ka Saksa versiooni Mercedes-Benz Unimogist, milles mehed ei paikne mitte nägudega vastamisi pinkidel nagu see Eestis tavaks, vaid kastis on ainult kaheksa kohta ning mehed kinnitatakse turvavöödega rallispordist tuttavatesse turvatoolidesse seljad vastamisi. Ohutus väljaõppes on oluline. Samas ei pidavat ohutuse tagamine väljaõpet pärssima – võimekus pidi sõltuma siiski inimestest, keda treenitakse, mitte tehnikast, millega treenitakse.

Pidulik õhtusöök

Põhiliseks jalaväe automaatrelvaks on sakslastel G-36 (5,56x45mm, 750 l/min), mis vahetab välja varasema G-3 (7,62x51mm, 500-600 l/min). Toetusrelvana G-36 kõrval kasutatakse näiteks kergekuulipildujat MG-4 (5,56x45mm, 885 l/min), tankitõrje granaadiheitjat Panzerfaust 3 (laskekaugus 920 m) ning tankitõrje raketikompleksi MILAN.

Kasutatava varustusega on nad väga rahul ja teisiti ei saakski olla – riietusest kuni relvastuse ja tehnikani on Saksa armee teinud enda jaoks läbimõeldud valikud, mille tulemuslikkuses nad ei kahtle.

Sarnaselt lahingvõimekusele peab suutlik olema ka toetussüsteem selle taga. Sellest lähtuvalt tutvustati meile Saksa modernseimat teisaldatavat mobiilset välihospidalikompleksi. Lisaks statsionaarsetele keskustele demonstreeriti kasutusel olevaid meditsiinimasinaid Saksa armees. Võimalik oli tutvuda juba tuttava Mercedese poolt pakutava Unimogi lahendusega aga näha ka uusimat versiooni evakuatsioonimasinast YAK MEPT.

Nädala kulminatsiooniks oli 18. märtsil aset leidnud delegatsioonide pidulik õhtusöök Saksa Armee Ohvitseride Kooli ohvitseride klubi hoones. Selle raames said delegatsioonid võimaluse tänada nii võõrustajaid ning kooli ülemat väga meeldiva ja silmaringi laiendava nädala eest, kui ka vahetada sümboolikat ning kinke kaasdelegatsioonidega.

Meiepoolne kingitus kooliülemale brigaadikindral Franz Pfrengle`lile oli raamat „Eesti sõjalised autasud ja rinnamärgid 1918 – 1940“, mis sai võõrustajatele üllatuslikult mõjunud saksa keelse tänukõne ja pühendusega pidulikult üle antud.

Positiivne kogemus

Täname ka meid vastu võtnud Saksa delegatsiooni. Tänusõnad lähevad major Martin Kasten´ile, kes oli suurepärane näide professionaalsest ja laia silmaringiga Saksa ohvitserist nii vormis kui vabal ajal; kadettidele Lars Scheidsteger´ile ja Thorsten Uwe Lehmann´ile, tänu kellele oli võimalik kuulda ja teada saada huvitavaid fakte Saksamaal ohvitseriks õppiva kadeti igapäevaelust ning õppesüsteemi üldisest olemusest.

Kokkuvõttes võib öelda, et külastus meie partnerkooli Saksamaal osutus üle ootuste positiivseks nii saadud kogemuste kui ka uute tutvuste poolest. Erinevate riikide militaarsüsteemide võrdlus andis nii mõnegi idee ja mõttesuuna, kuhu poole meie kaitsevägi püüelda võiks ja mida individuaalseltki tulevikus väljaõppes proovida.

Eelkõige andis erinevate delegatsioonidega suhtlemine mõtteainet teemal, milline võiks üks ohvitser oskuste ja juhtimiskäitumise poolest olla. Meelde jäi sakslaste poolt sõnastatud mõttetera  „Sõbrad sõpra ei lase“ ehk tutvused, mis praegu luuakse teiste riikide kadettidega, omavad mõju tulevikus, kui kadettidest on saanud kodumaal tegevteenistujast ohvitserid ning varem loodud tutvused võivad hiljem eri põhjustest tulenevalt kasulikuks osutuda.

Loodetavasti Saksa Armee Ohvitseride Kool jätkab oma pikaajalist traditsiooni „Rahvusvahelise Nädala“ kujul ning ka järgmistel Kõrgema Sõjakooli kadettidel on võimalus tutvuda seeläbi paljude teiste riikide eripäradega, kultuuriharjumustega ja omandada väärtuslikke kogemusi tulevikuks.

Rene Biene ja Annes Kalle
14. põhikursuse kadetid

* –   August II Tugev rajas Dresdeni lossi, mille üheks osaks sai „Roheline Varamu“. Tänapäeval on see muudetud muuseumiks, mis sisaldab endas renessansiajastust klassitsismini käsitööliste poolt loodud üliväärtuslikke kunstitöid ja tarbeesemeid, mis valmistatud merevaigust, portselanist, väärismetallidest ja vääriskividest.

Huvitavaid fakte:


  • Enamikes kõrgemates sõjakoolides kestab nominaalne õppeperiood kauem kui Kõrgemas Sõjakoolis ehk siis minimaalselt 4 aastat.
  • Välisriikides on rõhk pigem tsiviilerialasel kõrgharidusel, mistõttu praktikavõimalused õppimisperioodil väeosades on väiksema osakaaluga.
  • Kui Eesti Kaitseväes leiavad ametikoha kõik Kõrgema Sõjakooli lõpetajad, siis Leedus on konkurents väga tihe kuni kooli lõpetamiseni. Vaid 15 parimat saavad töökoha militaarsüsteemis, ülejäänud saavad küll lõputunnistuse aga peavad jääma elavasse järjekorda lootuses, et neile tehakse kunagi pakkumine sõjaväelasena tööle asuda kui järjekord peaks nendeni jõudma.
  • Saksa Armee Ohvitseride Koolis on kõige olulisemad esimese väljaõppe etapi eksamid. Kui eksamid õnnestub sooritada, siis edaspidises õppes välja kukkumise võimalus praktiliselt puudub. Hindamine toimub hinnangute andmise kujul kõrgemate ohvitseride poolt, kelle käe all kadetid õpivad ning nendest hinnangutest sõltub, kuhu ja millisesse väeossa lõpuks rühmaülemaks teenima minnakse. Kui eksamitel esimeses etapis läbi kukkuda, siis on võimalus pärast aastast pausi uuesti korduseksamid sooritada. Pärast teistkordset põrumist rohkem võimalusi kooli õppima asumiseks ei anta.
  • Saksa Armee Ohvitseride Koolis on võimalik õppida ka välisriikide õppuritel. Õppuriks saavad kandideerida kadetid, kelle riigil on Saksa Armee Ohvitseride Kooliga koostööleping. Õpivad väliskadetid koolis kolm aastat, õppekeeleks on saksa keel ja õpingute lõppedes naasevad nad oma kodumaale täieõiguslike ohvitseridena ehk lähetusriik tunnistab Saksa Armee Ohvitseride Kooli poolt väljastatud dokumente ning võimaldab Saksamaal õppe läbinuil koheselt tööle asuda.
  • Ohvitseriks õppiva kadeti stipendiumi miinimum Saksamaal on 1400€ ning kõik käsuga antud lisategevused pärast tööpäeva lõppu on lisatasustatud.