"Tsiviilsektor olnuks igav!"

Major Raigo Paimla õpetab Kõrgemas Sõjakoolis tulevastele ohvitseridele kompanii taktikat. Mees teab, millest räägib, sest ta on olnud nii reservüksuse kompaniiülem kui ka kompaniiülem elukutselises üksuses. Lisaks on tal kogemused kompanii juhtimisest Afganistanis.

Major Paimla välisoperatsioonil Afganistanis

Teadmiseks neile, kes veel ei tea  – ohvitser on üksuse juht nii sõja kui ka rahu ajal, tutvustab Raigo Paimla. “Lisaks on ohvitser pedagoog  ja alluvate kasvataja ning suunaja. See kõik nõuab laialdasi teadmisi, selle ametiga hakkama saamiseks antakse haridus Kõrgemas Sõjakoolis,” lisab ta.

Kaugeltki mitte igaüks ei sobi ohvitseriks, see karjäärisuund esitab inimesele terve rea nõudmisi.

Raigo Paimla rõhutab, et ohvitseriks pürgija peab olema esmalt nõudlik enese suhtes ning hiljem sedasama ka alluvate suhtes. “Oluline on enesekindlus. Vastuvõetud otsuse nimel tuleb töötada,  samas ei tähenda enesekindlus siinkohal jäärapäisust. Üksuse juhtimisel on oluline kiiresti kohanduda uue olukorraga ning reageerida selle muutustele.”

Vajalik on ka hea suhtlemisoskus ja avatud mõtlemine. Neid omadusi arendatakse ka õpingute käigus, kus antakse teadmised ja oskused, mis annavad enesekindlust otsuste tegemisel ning treenitakse kiiret otsustamist muutunud olukorras. Tulemused sõltuvad ennekõike õppuri tahtest enesega tööd teha. Ükski õppejõud ei saa õppurist teha head ohvitseri, kui tal puudub tahe endaga töötada.

Huvi algas gümnaasiumist

Raigo Paimla meenutab, et tema huvi kaitseväe vastu tekkis juba gümnaasiumis. “Kooli lõpuks oli selge, et minu edaspidine tegevus ja õpingud saavad olema seotud kaitseväega. Tsiviilsektoriga elu sidumine ja õpingute jätkamine tavaülikoolis tundus minu jaoks igav, kuid militaarkeskkond oli väljakutseid pakkuv ja huvitav.”
1997. aastal KVÜÕAd alles loodi ning ohvitsere koolitati Riigikaitseakadeemias. Toona sai ohvitseriõpinguid alustada ajateenistuses käimata, õpingute jooksul läbiti sama väljaõpe, mille sõdurid said ajateenistuses.

“Astusingi Riigikaitseakadeemia Kaitsekolledžisse. Õpingute alguses oli meid kursusel umbes 60. Esimese õppeaasta jooksul Riigikaitseakadeemia Kaitsekolledž suleti ning soovijatele anti võimalus minna üle vastloodud KVÜÕA Kõrgemasse Sõjakooli. Kaitseväe suunal otsustas õpinguid jätkata paarkümmend inimest, sest paljud ei olnud aru saanud, mida nad õppima tulid. Seepärast soovitan ma neil, kel on plaanis end siduda kaitseväega, juba varakult selgeks teha, mis see kaitsevägi täpselt on. Ajateenistus aitab siin pilti ette luua,” selgitab Raigo Paimla.

Eesti poisid Afganistanis

Küsimus, miks eestlased Afganistanis teenivad, huvitab kindlasti paljusid. Raigo Paimla siin kahetist võimalust ei näe: “Afganistani missioon on NATO missioon, olles NATO liige, peame täitma ka kohustusi.  Mina teenisin Afganistanis Estcoy 7 ülemana, Suurbritannia lahingugrupi koosseisus.

Estcoy 7 oli manööverüksus, mille peamisteks ülesanneteks olid vastupanuliikujate eemalehoidmine tsiviilelanikest, kes vastupanuvõitlejaid ei toetanud, ning kohaliku elanikkonna kaitsmine Talibani rünnakute eest.

„Välisoperatsioonil sain reaalse kogemuse üksuse juhtimisest lahingusituatsioonis. Kogu minu eelnev teenistus toetas hakkamasaamist välisoperatsioonil, kuid sealne olukord erineb (meil õpetatavast) konventsionaalsest lahingutegevusest.“ Selleks läbib üksus enne välisoperatsioonile suundumist operatsioonikeskkonna spetsiifilise väljaõppe. „Alati ei ole võimalik kõigeks valmistuda ning peab valmis olema reageerima muutuvale keskkonnale. Vastase ja koalitsioonijõudude tegevus on pidevas muutumises pikema või lühema aja jooksul,“ selgitab Paimla.

Eesti sõdurite oskused on välisriikide esindajatelt üsna palju kiita saanud. “Kuna olen teeninud Briti lahingugrupi alluvuses, võin öelda, et nende usaldust on raske välja teenida. Tegemist on ikkagi suurriigiga ning seal ei teata meist, eestlastest, suurt midagi. Major Paimla taipas õige pea, et Eesti sõdurite tegevusest sõltus lahingugrupis palju. Pidevalt muutuvates oludes tuli ülesannete täitmiseks leida uusi võimalusi ja sellega saadi edukalt hakkama. „Sealt ka brittide usaldus,“ lisab Paimla.

Missiooni lõppedes kinkis lahingugrupi ülem kompaniile kingituseks valge tiigri kuju, mis pidavat iseloomustama Eesti kompanii tegevust. „See kõik tuleneb professionaalsusest, mille aluseks on hea väljaõpe ja suhtumine teenistusse.”

Aeg kogemused edasi anda

Kui siiani on major Paimla teeninud allüksuse ülema ametikohtadel, siis praegu teeb ta KVÜÕAs  õppejõu tööd. „See on hea aeg tagasi mõelda, teha järeldusi ning kogemusi noorematele edasi anda,“ iseloomustab Paimla tegevust lektorina.

Pole kahtlustki, et kadetid kuulavad major Paimla loenguid huviga, sest missiooni-kogemusega õppejõul on nii mõndagi jagada.

Karin Kanarik
(Lugu ilmus Eesti Ekspressi Koolilehes 20. mail 2010.)