Südame kutsel kaitseväelaseks

Kõrgema Sõjakooli kadette õpetatakse ka julgelt esinema. Rait Ruuderi sõnul on kadettide hobide ring äärmiselt lai.

Peagi Kõrgema Sõjakooli lõpetavast 23-aastasest kadetist Rait Ruuderist pidi saama infosüsteemi­de administraator, kuid süda ütles noormehele, et see pole õige valik. Oma kutsele vastu tõrkumata keeras Ruuder oma elus uue lehekülje ja läks ajateenistusse.

“Keskkooli lõpuklassis, kui saabus sõjaväekomissakriaadi kutse, olin surmkindel, et mina sõjaväkke minna ei kavat­se,” räägib Ruuder. “Jäin lootma lapsepõlvevigastusele ning need kaks valesti paiknevat lüli mind päästsidki.”

Kuna Ruuder oli lõpetanud Võru Kreutzwaldi gümnaasiumi IT-kallakuga klassi, asus ta õppima uues ja põne­vas kohas Tallinnas – Infotehnoloogia Kolledþis. “Kui olin aasta seal ära õppi­nud, sai selgeks, et süsteemide administ­raatorit minust kindlasti ei saa. Puudus tahe õppida, tundsin, et olin teinud vale otsuse. Otsustasin, et puhkan aasta sõ­javäes ja mõtlen oma senise elu üle jä­rele. Helistasin Kaitseressursside Ame­tisse ning andsin enda soovist teada. 3. oktoobril 2006 teatati mulle, et järgmi­sel päeval pean ilmuma Kuperjanovi Ja­laväepataljoni pääsla värava taha. Õh­tul veel viimane pidu ning seejärel asusimegi sõpradega oma uue kodu poole teele,” meenutab Ruuder.

Õpingute jätkamine Kõrgemas Sõja­koolis näis olevat asjade loomulik käik. “Ajateenistuses jäi mulle mingisugune pisik külge,” ütleb Ruuder. “Ma pooldan distsipliini, kordaja süsteemsust. Lisaks tundus see amet põnev ning mitmeke­sine. Küsimus oli ainult selles, kas teha karjääri ohvitseri või allohvitserina. Pä­rast pikka mõtlemist ning konsulteeri­mist Kuperjanovi Üksikjalaväepataljo­ni töötajatega sai otsus langetatud ohvitserikariääri kasuks. Seega tuligi asuda õppima Kõrgemasse Sõjakooli.”

Ruuder räägib, et on väga palju mõel­nud sellele, miks ta valis kaitseväelase elukutse, kuid ei suuda senini anda kind­lat vastust. “Lihtsalt miski tiris mind kaitseväe poole ja nüüd ma siin olengi. Kindlasti mängisid oma rolli ka mitme­külgne töö ja kindlam tulevik.”

Ruuder selgitab lähemalt, miks kait­seväelase töö on mitmekülgne. “Siin on palju arenenus- ja ümberõppevõimalusi, juhuks kui esialgne valik peaks mingil põhjusel igavaks või rutiinseks muutu­ma. Põnev ja mitmekülgne on see töö ka selles mõttes, et iga päev on omamoo­di, eriti kui töötada allüksusega. Samas pakub see töö võimalusi edasi jõudmi­seks. Alati on võimalik karjääriredelil tõusta ning käia õppimas kursustel nii Eestis kui välismaal. Muidugi on kõige kõrgem koht, kuhu jõuda võib, Kaitse­väe juhataja ametikoht.”

Kaitseväes sugu ei loe

Ruuder ütleb, et kaitseväelase puhul peaks olema üheks tähtsamaks oma­duseks see, et ta ei lase endale “pähe is­tuda”. “Muidugi tuleb kuulata ära kõi­gi osapoolte ettepanekud ja tähelepa­nekud, aga inimene, kes on otsustus­võimetu ning laseb ennast teistest lii­ga palju mõjutada, ei sobi minu arva­tes hästi kaitseväelaseks.”

Ruuder kinnitab, et tema arvates ei ole vahet, kas tegemist on naissoost või meessoost isikuga. “Kui inimene on võimeline talle antud ülesandeid korralikult täitma, siis ei ole min­git vahet, mis soost ta on. Ega vastase mürsk ju ei vaata, kas tegemist on naise või mehega. Samuti ei tulista vastase jalavägi ebatäpsemalt ega liigu aeg­lasemalt, kui tegemist on naissoost isikuga. Seega peaks noored naisterahvad hoolikalt läbi mõtlema, kas nad on suutelised täitma ülesandeid ja eesmär­ke vähemalt sama hästi kui mehed.”

Militaarained panevad silmad särama

Rakendusliku kõrghariduse andvas sõjakoolis ei õpi kadett üksnes endale, vaid ka riigile, pärast kooli lõ­petamist on kadetile tagatud töökoht, ning õppetöö ei toimu ainult klassiruumis, vaid ka metsas. Kool on küll range ja nõuab distsipliini, kuid samas pakub stabiilsust ja turvalisust.

Sõjakoolis kestab õppetöö 11 kuud aastas. “Sel ajal, kui paljud ülikooli õppurid veel Pirogovi platsil õlut libistavad, nuhivad sõjakooli kadetid juba koo­lipinki või higistavad väliõppusel,” sõnab Ruuder.

Kadettide õpe on väga vaheldusrikas. Ruuder sel­gitab, et maaväe õppekava järgi on ained jaotatud kahte suurde plokki – militaar- ja tsiviilõppeaineteks. Kui õpitakse kaks-kolm kuud tsiviilõppeaineid klas­siruumides, siis sellele järgneb umbes sama pikk pe­riood militaarõppeaineid. “Vahetuvad õppejõud, õp­pemetoodika ning õppurite tähelepanu klassis. Kui mõne tsiviilõppeaine tunnis ringi vaadata, siis õp­puritel on üldiselt väsinud ja tülpinud näod peas, aga militaarainetes sellist asja ette ei tule. Tõenäoli­selt on see tingitud sellest, et kadetid on tulnud sõ­jakooli seHeks, et omandada sõjaväelist haridust, millest ollakse huvitatud. Samas ei taha ma väita, et tsiviilained mõttetud on või neile vähem tähele­panu pöörataks.”

Kadetid – kokkuhoidvad ja abivalmid

Teistest koolidest erineb sõjakool sellegi poolest, et siin on väikesed kursused ning kõik kursusel õppi­vad kadetid teavad üksteist ning ka endast noore­mal ja vanemal kursusel olevaid kadette. “Meie kur­sus on väga kokkuhoidev, käiakse palju koos väljas ning aidatakse teineteist nii õppetöös kui eraelus,” sõnab Ruuder.

Kadetiks sobivad need, kes on töökad, kel on tahtejõudu ja kel on võime ennast sundida. “Mõned kodutööd on sellised, et need on võimalik teha ära enne uneaja algust kell 22.00, kuid kui olla laisk ning õppimist edasi lükata, tuleb hakata ohverdama enda uneaega,” räägib Ruuder. “Tuleb ette olukordi, kus kadetid õpivad kogu kursusega öösel, nii oh näi­teks soomustehnikaga. Paar kadetti valdasid teemat väga hästi ning jagasid teistelegi oma teadmisi, oh­verdades oma uneaja. Ühiselt ajalooeksamiks õppi­des on aga avastatud, et tund aega on räägitud ek­samit mittepuudutaval teemal.”

Militaarõppeainete raames käiakse välilaagrites, kus kadeti õppepäev võib kesta kauem kui klassiruu­mis. “Kuigi magamiseks on ette nähtud ajavahemik 22.00-06.00, peab keegi valvama varustust ja laag­rit.” Mõne õppuse käigus on vaja ka öösel ülesan­deid täita. “Väliharjutused toovad esile mõned ka­detile vajalikud jooned: sportlikkus, koostöövalmi­dus, tahtejõud, konkreetsus ja pühendumine. Sport­likkus väljendub selles, et harjutused võivad olla ko­hati füüsiliselt koormavad ning kõik peavad andma endast parima. Juhul, kui kellelgi saab rännaku käi­gus jõud otsa, tuleb mängu koostöövalmidus. Keda­gi ei jäeta maha ja varustus jaotatakse võrdselt gru­pi peale ära ning jätkatakse liikumist. Mõned üles­anded ongi koostatud seniselt, et eri gruppidel tu­leb teha koostööd, vastasel juhul pole kas võimalik ülesannet täita või kulub selleks liiga palju aega. Tah­tejõud ja pühendumine tulevad kõige paremini ilm­siks halva ilmaga. Läbimärjana metsa allsamblas rin­gi roomata pole tegelikult minu lemmiktegevus, aga kõige tähtsam ongi ennast sundida ning ara saada, et see kõik on mööduv. Teadlikult sai selline elu va­litud ning nutta pole siin midagi. Heas seltskonnas aitab meeleolu üleval hoida ja ennast edasi sundida ka hea nali ja naljadest kadettide seltskonnas juba puudust ei tule.”

Kadetielu nagu tudengielu ikka

Sõjakoolil on omad toredad traditsioonid. Maini­mist väärivad iga-aastane noorkadettide ristimine, mis kujutab endast öist äratust, jooksu Tartu linnas ning päädib suplusega Emajões, et Tartu vaim kade­tid omaks võtaks, ning noorkadettide ristimine ka­dettideks Kassitoomel, kus noorkadetid annavad van­de ning saavad kadettideks. “Vanem kursus on sel­leks ette valmistanud ka näidendi,” jutustab Ruuder. “Noorkadeti staatuse lõppemine annab õiguse siiani keelatuks, näiteks õiguse kasutada koolis olevat lifti ning kadetikasiinot, kus saab. oma vaba aega veeta.”

Vaba aega veedab kadett nagu iga teinegi tudeng. “Tegeletakse sellega, mis meeldib, ollakse sõprade ja tuttavatega väljas või õpitakse. Kuigi kadette võib lei­da kõikvõimalikelt üritustelt, on need peamiselt seo­tud spordiga, sest selliseid alasid harrastatakse kõi­ge rohkem. Paljudel kadettidel on isiklikud lemmik­spordialad, millega tegeletakse suviti. Kuid spordi ja õppimise kõrvalt võib leida kadette ka teiste koolide poolt korraldatud üritustelt ja vastuvõttudelt, teat­rist ja muudelt pidulikelt üritustelt,” sõnab Ruuder.

Ruuder on seisukohal, et kaitseväelase elukutse­ga kaasnevad riskid ei erine väga palju veoautoju­hi, õpetaja või põllumehe ameti riskidest. “Kõigil on omad riskid, aga kui jälgida ohutuseeskirju, peaksid olema suured õnnetused välistatud. Muidugi on või­malus metsas ringi joostes oksaga vastu nägu saada või libastuda, aga sama võib juhtuda ka metsas mar­jul käies. Lihtsalt tuleb olla ettevaatlik.”

Riskid ei hirmuta

Teistsugused riskid on missioonidel osalevatel sõdu­ritel. “Ei tule just paljudel elukutsetel ette, et nende pihta tulistatakse või üritatakse muul viisil nende te­gevust segada. Missioonil olevatel sõduritel on põ­hiliseks riskiks hukkumine vastase tegevuse läbi.”

Ruuder ise missioonil osalenud ei ole, kuid on sel­lele korduvalt mõelnud. “Nüüd, kui sõjakool on kohe­kohe seljataga ning läbitud on logistika eriala, olen hakanud taas missioonile minekust mõtlema. Kindlas­ti ei juhtu see lähima kolme aasta jooksul. Kõigepealt tuleb vormistada paberitarkus ka praktiliseks tarku­seks ning õpitu läbi proovida ja kinnistada. Alles siis hakkan kindlamalt mõtlema missioonile minekule.”

Ruuder on ka mõelnud, mis saab siis, kui mida­gi juhtub. “Kui ausalt vastata, siis midagi seal erilist polegi – aega ju tagasi keerata ei saa. Nagu öeldakse – kes ei riski, see sampust ei joo.” Logistikuna oleks Ruuderi tulevane ülesanne NSE (National Support Element) ülemana või ülema abina tagada Eesti ük­suste jätkusuutlikkust. “Paljud teavad, et logistilised üksused asuvad võitlevatest üksustest tagapool ning juba selle tõttu on oht väiksem.”

“Kuna olen läbinud ajateenistuse ja Kõrgema Sõ­jakooli, siis oleks mõeldamatu, kui mina oleksin esi­meste seas, kes ohu korral Võrast autoga Haapsal­lu sõidaks ning paadiga Rootsi poole aerutama hak­kaks. See on minu kodumaa ja seda tuleb kaitsta,” kinnitab enda isamaalisust Ruuder.

Eneken Laasme

(Lugu ilmus Maalehe Koolituslehes 17. juunil 2010. aastal)