fbpx

Distsipliin ja hea õpe vormivad kadette

Kõrgema Sõjakooli kadettveebel Karl Kalamees on avatud mõttemaailmaga noormees, kes kavatseb saada tõeliseks tegijaks õhuväes.

Kõrgema Sõjakooli kadettveebel Karl Kalamees pidamas kõnet sõjakooli aastapäevaballil

„Mind väsitas ära, et läksin igal hommikul ülemusele raha teenima. Mõtlesin, et sõjakoolis saaks mitu asja ühendada, teenida riiki kaitseväes ja samas saada kõrgharidus,“ ütleb Kalamees, kes enne sõjakooli astumist oli proovinud juba nii mõndagi: käinud tsiviilülikoolis, läbinud ajateenistuse ning töötanud Eestis, Iirimaal, Hollandis…

Uudishimu viis õhuväkke

Sel ajal, kui Kalamees ajateenistuse lõpetas, nõuti sõjakooli astujatelt veel nooremallohvitseride kursuse (NAKi) läbimist. Tema oli ajateenistuses olnud aga autojuht. Seega seadis ta sammud esmalt tavaülikooli. Seal valitsev korratu kord – kas käid kohal või ei käi, kedagi ei huvita – tema loomuga aga ei klappinud.

Pärast koolist loobumist mõnda aega töötades ning elu pikemaid plaane lahti mõeldes leidis ta, et igapäevase kontoriametniku elu ta elada ei taha. Kuna selleks ajaks NAKi tõend sõjakooli pääsemise eelduseks enam ei olnud, oli Kalamees 2008. aasta sügisel Kõrgemas Sõjakoolis äsja avatud õhuväe eriala kadett. Pärast kahte läbitud õppeaastat ütleb Kalamees, et on tehtud valikuga absoluutselt rahul.

Ohvitser peab olema väärikas

Kui jutuks tuleb sõjakoolis valitsev distsipliin ning kord, ütleb Kalamees, et kahtlemata on sõjakool range ja distsiplineeritud õppeasutus, kuid lisab, et neid tingimusi on raske täita ainult neil, kes ei taha neid järgida.

„Igati viisakale, korralikult käituvale ning hästi kasvatatud noorele mehele ei tekita see kord mingeid raskusi. Ning enda järelt koristamine peaks olema elementaarne tegevus,“ selgitab ta. Seda, et kadetid peavad end vormis hoidma, peab Kalamees samuti õigeks: „See on riigi mure kadettide tervise pärast, mis saab ju olla ainult positiivne.“

Õppejõu ja õppija suhtluse mõttes on sõjakool täielik vastand tavaülikoolile, kus võib praegustes massõppe tingimustes saata kolm aastat mööda nõnda, et suur osa õppejõude ei vii kokku sinu nime ja nägu. „Kui me proovime võrrelda mitmesaja tudengiga auditooriumit paarikümne liikmelise kuulajaskonnaga, siis on ilmselge, et õppetöö kvaliteet ei ole neis samaväärne,“ tõdeb ta ja lisab, et just asjaolu, et kõik kõiki tunnevad, sunnib igaüht enam pingutama. Uhkus ja võistlusjanu ei lase kaaslastest kehvem olla.

Väike, kuid kirev seltskond

Kadettide tihe omavaheline läbikäimine loob kindlasti pildi sellestki, millised isiksuseomadused sõjakooli tudengite hulgas enam silma hakkavad. Kalamehe sõnul on kadetid väga otsekohesed ja ausad, sest peavad konkreetselt ja lühidalt edastama oma mõtteid ja sõnumeid. Keegi tühja juttu ei aja ning suud moe pärast lahti ei tee. See kehtib loomulikult tõsiste ning õppetööd puudutavate küsimuste puhul. Vabal ajal on kadetid nagu noored ikka.

„Seltskond on siin väga kirju: kes on tulnud otse ajateenistusest pärast keskkooli, kes on varem kusagil töötanud, kes on välismaal ringi reisinud, kes on tulnud teisest ülikoolist, kes kuulub mõnda korporatsiooni ja nii edasi,“ kirjeldab ta.

Samuti on Kalamees täheldanud, et kui esimese kursuse alguses on mõni noorkadett häbelik ja hoiab omaette, siis juba pärast üht semestrit on ta sotsiaalselt tohutult arenenud. „Kuna palju kodutöid tuleb teha grupitööna, siis viibivad kadetid pidevalt teiste inimeste keskel. Nad õpivad end konkreetselt, selgelt ja üheselt mõistetavalt väljendama. See on see, mis jääb õppetööst alati külge ja see muudab inimest. Paremuse suunas.“

Kalamehe sõnul on temast sõjakoolis õppides saanud märgatavalt parem inimesetundja ja ta ei otsusta inimese üle esimese, teise või kolmanda mulje põhjal. „Elu näitab, et inimesed muutuvad isegi pärast seda, kui sa oled nendega terve aasta koos olnud,“ ütleb ta.

Meistriks side alal

Kalamehe sõnul motiveerib teda sõjakoolis õppima ja pärast lõpetamist kaitseväes teenistust jätkama peamiselt stabiilsus ja turvalisus, sest töökoht on sõjakooli lõpetajale tagatud.

Teiseks edasiviivaks jõuks peab ta perspektiivikaid võimalusi ja rahulolu teadmisest, et kaitseväes rutiinimurdmisega probleemi ei teki. „Teenistuse varieeruvus ja tegevusväli on nii lai. Oled väeosas rühmaülem, võid olla mõne aasta kontoris, seejärel ei keela keegi minna missioonile ja pärast seda taas näiteks staabitööle. Kaitseväes on metsikult teha, kui vaid ise tahta“, ütleb noormees.

Vastavalt inimtüübile leiab igaüks oma, ütleb ta. Kalamees ise kavatseb end arendada meisterlikkuseni side ja radarite alal. „Tahan oma alal olla kõige parem ja juhtida inimesi nii hästi, kui oskan.“

Lõpetuseks küsin Karlilt, mida teeks ta siis, kui elu oleks läinud teist rada ja ta ei õpiks praegu sõjakoolis?

Veidi järele mõelnud, ütleb ta, et seikleks näiteks Mehhikos või peaks Võrumaal talu, teeks metsa ning kasvataks loomi.

Ott Raidla
(Lugu ilmus Postimehe koolituslisas 26. mail 2010. aastal.)