fbpx

Tõnis Metjer nakatus sõjanduspisikuga kaheksandas klassis

Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste (KVÜÕA) Kõrgema Sõjakooli magistrantuuris õppiv Tõnis Metjer on olnud pool aastat välismissioonil Afganistanis. Foto: Erakogu

Jõgevamaalt Teilma külast pärit leitnant Tõnis Metjer ütles, et kaheksandas klassis tehtud otsust ohvitseri elukutse kasuks pole ta kordagi kahetsenud.

Praegu Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste (KVÜÕA) Kõrgema Sõjakooli magistrantuuris õppiv Tõnis tõi sõjanduspisikuga nakatumise ühe põhjusena välja juba lapsepõlvest pärit suure huvi ajalooliste teoste lugemise vastu. “Ma olen lugenud väga palju raamatuid eestlaste muistsest vabadusvõitlusest ja Vabadussõjast, võibolla sealt jäi selline pisik või tahe külge.”

Oli valmis saama meremeheks

Huvi militaarsete tegevuste vastu üha kasvas ja nii astus Tõnis 1999. aastal Kaitseliidu liikmeks. Pärast gümnaasiumi lõpetamist sama aasta kevadel ei kahelnud ta hetkekski, kas astuda ajateenistusse. Vabatahtlik kaitseväkke minek oli tema sõnul ainumõeldav ja õige pea teeniski Tõnis aega Viru Üksik-jalaväepataljonis.

Pärast ajateenistuse lõppu jätkus Metjeri tee juba ohvitseriks saada soovija jaoks loogilist rada ning ta tõi sisseastumispaberid Kõrgemasse Sõjakooli. Sisseastumiskatsed edukalt läbinud, alustas ta 2000. aasta sügisel kõrghariduse omandamist Tartus. Tõnis tunnistas, et sõjakooli ukse taha jäämise korral olnuks ta valmis astuma ka merekooli ja saama meremeheks. Varuvariandi kasutamisvajaduse äralangemisest on tal tagantjärele ainult hea meel. Veidi provotseerivale küsimusele, kas on ta ehk vahel kahetsenud tehtud otsuseid, sain kiiresti eitava vastuse. “Ma olen üks neist õnnelikest, kellel hobi ja töö on üks,” ütles Tõnis kergelt naeratades, näides samal ajal justkui veidi süüd tundvat nende ees, kes teevad tööd ainuüksi raha teenimise eesmärgil.

Kõrgema Sõjakooli olulise plussina tõi Metjer välja, et oma kursusekaaslasi vaadates võib ta öelda, et sõjakoolis õppijad on endale teadvustanud kaitseväelase elukutse olemuse ja tõepoolest tahavad kaitseväelaseks saada. Ühtsete arusaamadega inimesed loovad kursusest ühtse meeskonna. “Tihtipeale on nii, et need, kes ei oska pärast keskkooli mingit eriala valida, valivad kas või mingi suvalise ala ja siis loksuvad ülikoolis edasi-tagasi ühelt erialalt teisele. Teadmine, miks siin [sõjakoolis] ollakse, on kindlasti väga oluline.”

Samuti tõi ta välja õppurite sotsiaalsed hüved, mis võimaldavad täielikult õppetööle pühenduda. “Kõik võimalused õppimiseks on siin tegelikult äärmiselt soodsad. Raamatukogu, tasemel õppevahendid ja muu, mis siin olemas on, teevad õppimise väga lihtsaks. Ei pea muretsema selle pärast, et suvel õppemaksu maksmiseks mingit lisatööd teha.”

Õppetöö käib aineplokkide kaupa

Enam kui kümnendipikkuse militaarvaldkonnas tegutsemise kogemusega on Tõnis kindlasti see mees, kellelt tasub uurida, milline isiksusetüüp sõjakooli õppima passib. Kõigepealt soovitas ta huvilistel kindlasti läbida ajateenistuse, saada aimu, mis on kaitsevägi ja mida kujutab endast kaitseväelase elu. Ta usub, et ilma selge soovi ja tahteta sõjakoolis läbi ei löö, kuid asjast tõeliselt huvitatutel tasub kindlasti sammud pärast ajateenistust sõjakooli suunas seada. “Eelkõige sobib sõjakooli õppima inimene, kes tõesti tahab siia tulla: on huvitatud militaarvaldkonnast ja soovib töötada vastutusrikkal ja juhtival ametikohal.”

Õppetöö taset ja korraldust sõjakoolis hindas Metjer kõrgelt, kuna õpetatakse vaheldumisi ja loogilises järjekorras nii tsiviil- kui militaaraineid. Teistest kõrgkoolidest tuntud talvist ja kevadist õppesessiooni samal kujul sõjakoolis ei eksisteeri. Õppetöö on korraldatud aineplokkide kaupa ning iga ploki lõpus sooritatakse vastavad eksamid. Tõnise kogemuse põhjal on see hea lahendus, kuna aitab jaotada eksamid sujuvalt ainete vahel ja nii ei kuhju kogu semestri vältel õpitu ühte liiga tihedasse õppeperioodi.

Päevaplaani tihedus Kõrgemas Sõjakoolis õppides sõltub eelkõige sellest, mis aine parajasti käimas on. Vahel on terve päev loenguid täis pikitud, teinekord on jälle rohkem iseseisvat õppetööd või seminare. Koolivaimust ja seltskonnast rääkides muheles Tõnis silmanähtavalt, kuid nentis, et põhikursusel õppides on üliõpilasvaim kindlasti tugevam kui magistriõppes. Põhikursusel on enamasti noored inimesed, kes jõuavad üldise meluga kaasas käia. “Keskastmekursustele tulevad aga juba pisut vanemad inimesed, kellest paljudel on naine ja perekond. Seltsielu on magistritasemel seega pisut tagasihoidlikum, pühendutakse rohkem õppimisele ja perele.”

Kodukant oluline

Teeninud pärast Kõrgema Sõjakooli põhikursuse lõpetamist viis aastat rühmaülemana Viru Üksik-jalaväepataljonis ja Scoutspataljonis ning olnud pool aastat välismissioonil Afganistanis, tundis Tõnis, et praktilise tegevuse kõrval tahaks end taas akadeemilisel tasemel täiendada. Ta ise ütles, et rühmaülemana lõppes üks järk tema karjääris. Soodsate tingimuste kokkulangemisel asuski Tõnis taas õppima Kõrgemasse Sõjakooli. Sel korral juba magistriõppesse.

Kui küsisin Tõniselt intervjuu lõpetuseks tema suhtest lapsepõlvekoduga, ütles ta siiralt, et Jõgevamaad pole ta kunagi unustanud. ”Mu vanemad ning vend elavad seal siiani. Kodukanti külastan vähemalt korra kuus. Samuti on mul Jõgevalt väga palju sõpru, kellega suhtlen siiani aktiivselt. Kodukant on olulise väärtusega.”

Leitnant Tõnis Metjer on Kaitseliidu Jõgeva maleva liige ja aidanud seal vabatahtliku instruktorina väljaõpet läbi viia ning osalenud Jõgeva maleva võistkonnas Eel-Erna retkedel. Kui töö ja kooli kõrvalt aega üle jääb, siis üritab ta kodukandi malevas praegugi nõu ja jõuga abiks olla

Ott Raidla

(Lugu ilmus 9. juunil 2009 Vooremaa lisas “Edasiõppimisvõimaluste Eri” )