Sõjaväelane

Ragnar – Aleksander Jõgi lõpuaktusel Eesti kaitseväe juhatajalt ohvitseri mõõka vastu võtmas.

Kõrgema Sõjakooli kadett Ragnar – Aleksander Jõgi räägib vöörihmast, miinidest ja Iraagist

Sa oled juba kuus aastat sõjaväega seotud olnud. Miks sa sellise karjääri valisid?

Tänavu saab kuus aastat täis jah, 2003 sügisel läksin ajateenistusse. Olin oktoobrilaps, nagu neid nimetatakse. Aga miks – inimene peab ikka tegema mis tal hästi välja tuleb.

Oli siis nii, et läksid sõjaväkke ja seal hakkas asi meeldima või?

Ma olin selle karjääri peale ka varem mõelnud. Kindla valiku tegin ma peale keskkooli, ülikooli esimese kursuse ajal. Õppisin energeetikat ja see polnud päris minu teetassike. Ja siis tuli ajateenistus peale.

Sa olid Kuperjanovis, jah?

Jah.

Kas vastab tõele, et see on kõige karmim koht, kus Eestis ajateenistuses olla?

Noh, raske öelda. Mingit kiusamist või sellist asja muidugi ei ole. Seal on võibolla vanu traditsioone säilinud rohkem kui mujal.

Mida näiteks?

Esimene asi, mis mul pähe tuleb, on see, et nad kannavad vöörihma. Seda muudes väeosades ei ole.

Sa ise said Kuperjanovis miinipilduja tulejuhiks. Mida see tähendab?

Miinipildujaga on samamoodi nagu suurtükiväes. Need, kes tulistavad, ise sihtmärki ei näe, see käib koordinaatide järgi. See tähendab, et keegi – ehk siis tulejuht – peab ees olema. Tema on see, kes reaalselt asja näeb ja oskab koordinaate korrigeerida, et mööda ei lastaks.

Seda ohtu pole, et sa ise ette jääda võiks?

Oht on ikka olemas, aga seda püütakse kõikvõimalike vahenditega minimaalseks viia. Õnnetusi on ikka juhtunud. Mõned aastad tagasi Soomes oli nii, et tüüpidel oli üks miin juba rauas, siis pandi teine peale ja kui tulistati, sai terve meeskond surma. Rootslastel oli ühekorra selline juhtum, et miini sütik oli vigane ja kui nad selle torust välja lasid, plahvatas see juba viie meetri peal.

Pool aastat olid Iraagis snaiper.

Päris snaiper nüüd selle kohta öelda ei saa. Mul ei ole spetsiaalset snaipri väljaõpet. Meil oli selline väike, nelja inimesega pooljagu, kelle ülesandeks oli enamasti julgestuspostide mehitamine.

Aga olid ikka snaiperpüssiga valves seal?

See on üks osa sellest.

Mis snaipri puhul üldse kõige tähtsam on, silmad peavad vist heas korras olema?

Silmad on üks asi, kuigi seda saab korrigeerida. Prillide ja läätsedega on küll ebamugav, aga see pole veel takistus. Inimene peab rahuliku iseloomuga olema. Hästi paljud ei kannata kaua ühe koha peal olla, aga seal peab mõnikord kolm päeva liikumatult olema. Noh, natukesehaaval saad ikka ennast aeglaselt liigutada, aga mõne inimese iseloomule see ei sobi.

Pluss on veel see, et läbi toru kedagi vaadata, kes ei teagi, et teda tulistada võidakse – see võib ka üsna painav olla?

Aga enamasti on nii, et see, keda lastakse, teeb midagi sellist, mis teeb ta õiglaseks sihtmärgiks. Tsiviilisikuid ikkagi niisamuti ei lasta.

Mitu korda sa ise pidid torust kedagi selle mõttega vaatama, et võibolla tuleks teda lasta?

Ühtegi sellist situatsiooni ei tulegi ette. Kui meie seal olime, oli suhteliselt rahulik aeg.

Mis teie põhiülesanne seal Iraagis oli?

Me olime Bagdadist kusagil 20-30 kilomeetrit põhja poole, seal on selline koht nagu Camp Taji. Ja põhiülesanne oli see, et meile oli oma vastutusala antud ja siis pidime seal patrullima. Pataljonist antud graafiku alusel. Mõnikord mindi terve rühmaga välja, oldi kolm päeva järjest. Mõnikord käisime jagude kaupa. Teatud suurusest väiksema üksusega ei tohtinud välja minna, näiteks selline reegel oli, et ratasmasinaid pidi miinimum kolm välja minema ja soomusmasinaid kaks. Väiksema üksusega ei suuda olukorda piisavalt hästi jälgida.

Palju teil rünnakuid ette tuli?

Seitse või kaheksa umbes. Enamasti olid need maasse kaevatud lõhkeseadmed, mida siis juhtme või raadioseadme abil distantsilt õhiti.

Milline sul see tüüpiline päev Iraagis välja nägi?

Kui oli vaba päev – ja tavaliselt meil sellist kindlat päevaplaani polnud – siis me üritasime magada nii palju kui võimalik. Päev algas nii kuue paiku hommikul ja kaheksa-üheksani sai hommikusööki, sellist ameerikalikku, hästi rasvast. Seda iga kord eestlane ei tahtnud, siis sai magatud ühe jutiga umbes kaheteistkümneni. Siis tegime peale lõunat tavaliselt trenni, kes käis jõusaalis, kes ujumas. Jooksmas sai tavaliselt käia siis, kui päike oli juba loojunud või polnud veel tõusnud. Ega sellist kindlat kava olnudki. Kui oli operatsioon, siis võis päev alata ka kella viie paiku hommikul. Ja lõppeda täiesti suvalisel ajal.

Kas see Iraagis olek tasus ennast rahalises mõttes ära ka?

No oleneb, millega võrrelda. Jah, kui ma 2005. aastal seal käisin, tasus see ära küll. Ei olnud tsiviilmaailmas veel seda meeletut palgarallit pihta hakanud. Siis võis öelda, et riski ja palgataseme suhe oli õigustatud. Aga siis läksid tsiviilis palgad üles ja puhtalt raha pärast oleks seda olnud rumal teha. Aga kaitseväes ei ole inimesed üldjuhul raha pärast, see ei vii kusagile. See raha on  lisamotivatsioon ja lisatasu selle eest et riskitase on suurem ja sa oled kodust pool aastat ära.

Kas pärast, kui tagasi tulite, kinnisvarabuum pihta hakkas ning ehitajate palgad lakke lendasid, panid mõned Soomesse ehitama ka?

Päris paljud, jah. Aga paljud otsustasid mitte otseselt raha pärast, et sõjavägi pole neile, vaid sellepärast, et leidsid, et see pole lihtsalt päris nende ala. Paljudel olid pered ja väiksed lapsed, kas just enne minekut sündinud või siis hoopis samal ajal, mis on eriti nõme olukord.

Sa ise sõjaväelase elukutset igaühele ei soovitaks?

Ei. Aga ameti pluss on see, et – ei saa öelda, et ta stressivaba oleks, aga ta on rutiinivaba. Töökeskkond kogu aeg muutub.

Nüüd räägitakse sellest, et Iraagist tuuakse meie sõdurid ära. Mis siis saab, kui kogu maailmast kõik sellised ohukolded ära kaovad, kuhu te siis lähete?

Aga see pole ju meie põhitöö. Me põhiamet on valmistuda selleks, mida loodetavasti kunagi ei tule. Eesti riigi kaitsmiseks vaenlase eest. Ei saa see töö niipea otsa, ajateenijate väljaõpetamine kestab edasi.

Kaua sul see kool siin veel vältab ja kes sust peale kooli lõppu siis saab?

2010. aasta jaanipäevani, siis saab must nooremleitnant.

Kas siin käib see õppetöö sarnaselt teistele kõrgkoolidele?

Suurtes joontes küll, jah. Erinevus on see, et meil on kaheksast viieni loengud ja kohalkäimine on kohustuslik.

Aga tudengielu mõttes on siin ka vist natuke karmim? Ülejäänud ülikoolide tüüpe võib Tartus Pirogovis vedelemas näha, aga KVÜÕA kutid tulevad tänaval joostes vastu, kiledress seljas.

See on nii ja naa, esimese kursuse esimesel aastal on teatavad piirangud, aga edaspidi on see, et sa pead olema hommikujooksuks kohal ja kaine – mis sa vahepeal teed, on su eraasi.

Plusspool on jälle see, et meil on majanduslikud vahendid tagatud. Me saame kõik stipendiumi ja elamine on tasuta. Ja teine asi, kui sa meie kooli lõpetad, on ka tsiviilmaailmas aktsepteeritav kõrgharidus olemas. Mujal maailmas see sageli nii pole, mõnel pool on sõjakooli sissesaamise eelduseks see, et sul on tavaline kõrgharidus juba enne olemas.

Aga mis siin eelduseks on?

Ajateenistus peab olema läbitud ja keskharidus peab olema. Konkursiga on nii, et järgmisel aastal see loodetavasti juba on. Igal aastal on viiskümmend uut õppekohta, järgmisel aastal juba kuuskümmend.

Naisi siin vist väga palju pole?

Meil on täpselt kaks naist terve kooli peale.

Mõnevõrra vähem siis jah kui mehi.

Arvestades, et meid on seitsekümmend kokku, siis see suhe nii väga hull ei ole.

Madis Aesma

(Lugu ilmus ajakirja FHM 2009. aasta märtsikuu numbris)