Ohvitseriks kasvamine

Tulevaselt ohvitserilt oodatakse lisaks teadmiste omandamisele ka teatavaid isiksuseomadusi- kohusetunnet, initsiatiivi, meelekindlust ja stressitaluvust, märgib Priit Pikner

Ajateenistuse lõppedes astusin värskelt reservi ar­vatuna välja väeosa väravast, valmis jätkama õpin­guid, tööd ja seltsielu, mis aastaks katkenud olid.

Loomulikult tundsin end õnneliku­na, oli ju algul kuidagi kauge ja eba­määrasena tundunud kohustus edu­kalt täidetud.

Õnnejoovastus asendus aga kiiresti sel­ge arusaamisega, mil määral teenistuses kogetu minu varasemaid tõekspidamisi oli muutnud. Katkestasin enne ajateenistust alustatud õpingud ülikoolis, lõpetasin oma töölepingu, ning seda eesmärgiga astuda esimesel võimalusel Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Kõrgemasse Sõjakooli.

Pärast sisseastumiseksamite soorita­mist asusin õppima Kõrgema Sõjakooli põ­hikursusel, mis on ohvitseride sõjaväelise hariduse esimene aste. Õpingud põhikur­susel kestavad kolm aastat, selle edukas lõpetaja saab rakendusliku kõrghariduse ning nooremleitnandi auastme.

Iseloomustaksin läbitud kursust kui aktiivset, kuid samas väga muretut aega – ainus kohustus oli teadmiste ja oskuste omandamine. Koolitava süsteemi poolt tagatakse kadetile kõik, mis teadmiste ja oskuste omandamisel probleeme võiks tekitada – majutus, söök, varustus, täies­ti arvestatav igakuine sissetulek, vajadu­sel arstiabi. Põhikursuse kadettidele keh­tivad kõik üliõpilassoodustused ning saab ka vajaduse korral õppelaenu võtta. Sellis­tes tingimustes ei olegi muid ülesandeid kui enese täiendamine.

Tsiviil- ja sõjaväelised ained

Põhikursusele õpetatavad teemad jagune­vad kahte suuremasse gruppi: tsiviilained ja sõjaväelised ained. Tsiviilained tagavad ohvitserile üldha­riduslikud teadmised. Põhikursuse jooksul tegeldakse reaalainetega, psühholoogia, pe­dagoogika, ajaloo ning keeleõppega.

Edasiseks tööks vajalikud erialased os­kused saavad tulevased ohvitserid sõjaväe­liste ainete läbimisel. Suurt rõhku pannak­se relvastuse õppele, taktikale ja sõjaväeli­sele juhtimisele. Lisaks teoreetilistele õpin­gutele täiendatakse kolme aasta jooksul pidevalt ohvitserile vajalikke baasoskusi: käiakse laskmas, tegeldakse orienteerumisega, sooritatakse rännakuid. Loomulikult kuulub kaitseväelaseks olemise juurde ka hea füüsiline ettevalmistus, mille arenda­mine sõjakoolis toimub nüüdisaegsetes tingimustes ja ülemate isikliku hoole all. Õpingute osa on ka nädalatepikkused metsalaagrid ja erialane praktika väeosas, mil­lega tagatakse korralik praktiliste oskuste pagas tulevasteks ülesanneteks.

Pidev teenistus ja väljakutse

Kellele antakse, sellelt ka nõutakse. Selline loogika kehtib ka Kõrgemas Sõjakoolis. On mõeldamatu, et kadett juurdleks hommiku­ti selle üle, kas minna loengusse või mitte. Koolis käimist käsitletakse kui teenistust, millest tulenevalt on osalemine kõikides loengutes ja kõigil harjutustel kohustus­lik. Kõrgemas Sõjakoolis õppimine eeldab kadettidelt mõõdukust ja seda just oma õhtuse vaba aja sisustamisel. Põhikursuse edukas läbimine nõuab tulevastelt ohvitse­ridelt ka teatavate isikuomaduste olemas­olu – kohusetunne, isiklik initsiatiiv, mee­lekindlus ning hea stressitaluvus peavad säilima kogu teenistuse vältel. Põhikur­susel kujundatakse tulevaste ohvitseride väärtushinnangud ning luuakse eeldused nende edasiseks arenguks.

Pärast põhikursuse lõpetamist seisab kõigil värsketel ohvitseridel ees teenistus rühmaülemana – 30 mehe juhina, kes vas­tutab nende väljaõppe ja eduka teenistuse eest. Esimene ametikoht ohvitserina nõuab vahetut tegelemist sõduritega ning annab suurepärase võimaluse rakendada kõike seda, mis sõjakoolis omandatud. Teenis­tus ohvitserina on täis pidevaid väljakut­seid ning uusi ülesandeid tuleb käsitleda kui võimalust enese arendamiseks.

Kolmeaastase teenistuse järel on noorel ohvitseril võimalus jätkata oma sõjaväeli­si õpinguid Kõrgemas Sõjakoolis keskastmekursusel. Keskastmekursus on sõjaväe­lise hariduse teine aste, leus ohvitserid val­mistatakse ette tegutsema kompaniiüle­mana või pataljoni nooremstaabiohvitserina. Õpingud keskastmekursusel kestavad kaks aastat ning lõpetajatele antakse sotsiaalteaduste magist­ri kraad sõjalise juhtimise erialal.

Milline saab olema edasine teenistus? Ega sõjaväeline haridus magistri kraadi saavuta­misel veel otsa saa – sellega on läbitud alles teine aste neljaastmelises sõjaväelises hari­dussüsteemis.

Arvestades Kõrgema Sõjakooli tunnus­lausega, kus öeldakse, et selles koolis õpib ka tulevane kaitseväejuhataja, ei jäägi noorel ohvitseril muud üle kui tegelda enda ja teis­te arendamisega ning oodata seda vastutusrikast väljakutset.

Loo autor  lõpetas 2008.a Kõrgema Sõjakooli magistriõppe cum laude.

Priit Pikner

(Lugu ilmus 21. mail 2009 Eesti Ekspressi Koolilehes)