Ajalugu

Ohvitseride vajadusest Vabadussõjas

Teadaolevalt tunti Vabadussõjas Eesti rahvaväe organiseerimisel ja juhtimisel ohvitseridest puudust kõikidel juhtimisastmetel. Nagu seda tagantjärele hinnati, võis miljoniline rahvas mobiliseerida 100 000-mehelise sõjaväe, mille puhul eeldati, et ohvitsere on nende hulgas 5000 ehk 5%. Eesti rahvaväe rindel asuvate üksuste ohvitseride koguarv ulatus 1919. aasta keskpaigas natuke üle 1000 mehe. Juhtide puudujääki ei vähendanud seejuures oluliselt ka asjaolu, et sõjakooli formeerimise ajaks oli Eesti rahvaväe tegelikuks suuruseks erinevalt eeltoodud võimalikust mobiliseeritute arvust 60 000–70  000 isikut. Sõjakooli asutamise ettepaneku esitas ülemjuhataja kindralmajor Johan Laidoner oma kirjas 31. märtsil 1919 sõjaministrile:

Praegu kõikides väeosades suur puudus ohvitseridest ja needki, kes on, on suuremalt osalt puudulikult ette valmistatud. Kõik meie sõjavägi seisab paarikümne enam ehk vähem vilunud ohvitseri peal, kelle read ikka ja ikka harvemaks jäävad.

Kui enne võis mõtelda, et rahukongress Venemaa kohta oma kindla sõna ütleb ja sellega sõja lõpetab, siis on see lootus põhjuseta olnud, ja meil tuleb tahes ehk tahtmata edasi sõdida. Et vaenlase ülemvõimu vastu seista, tuleb väeosasid täiendada. Selleks nõutakse frondile ohvitserisi, meil aga pole neid saata. See puudus nõrgendab meie frondi vastupanemise võimu ja võib aja jooksul, kui ohvitseride arv ikka ja ikka väheneb ja õigel ajal vastuabinõusid ei leita, katastroofiliseks saada.

Et seda ära hoida, on ainsaks abinõuks avada sellekohane kool ja hakata noori mehi, kes keskkooli hariduse on saanud ja frondil sõdides on üles näidanud, et nendest sellekohase ettevalmistamise järele head ohvitserid võivad saada, ohvitseri ameti peale ette valmistama (Riigiarhiiv (ERA), fond 495, nimistu 10, säilik 74, leht 4).

Sõjakooli asutamine

Sõjakool asutati sõjavägede ülemjuhataja 3. aprilli 1919 päevakäsuga nr 125. Selle käsu alusel määrati kooli formeerijaks peastaabi korraldusvalitsuse rivijaoskonna ülem kapten (hilisem kolonel) Aleksander Simon (1877–1960), kellest sai ka kooli esimene ülem (asus kooli ülema kohuseid täitma 5. aprillist). Ülemjuhataja suulise käsu kooli formeerimiseks oli kapten Simon saanud juba 1919. aasta veebruari lõpul.

Sõjakooli koosseisumäärustes nähti rivilises organisatsioonis ette kolmerühmaline jalaväerood (120 kadetti), kaherühmaline suurtükipatarei (50 kadetti) ja ratsarühm (25 kadetti). Suurtükiklass nimetati 15. mail 1919 ümber sõjakooli suurtükiväepatareiks. Ohvitseride ametikohtadena oli kooli koosseisudes ette nähtud kooli ülem, ülema adjutant, klasside inspektor, roodu-ülem, kolm rühmaülemat, patareiülem, kaks patarei rühmaülemat ja ratsarühma (eskadroni) ülem.

Kooli ülema adjutandina tegutses alamleitnant Siiak, klasside inspektori ja ühtlasi taktikalektorina alamkapten Heinrich Paavija(a)n (hilisem kolonel Hendrik Pallandi; 1885–1943), kadettide roodu (hiljem pataljoni) ülemana oli tegev kapten (hilisem kolonel) Ludvig Jakobsen (1893–1961). Patareiülem oli kapten (hilisem kolonel) Karl Kool (1891–1934), keda abistas rühmaülemana leitnant Martin Terras. Ratsarühma ülematena esinevad rittmeister Alfons Parrison ja rittmeister Hammer. Jalaväekadettide rühmaülemateks leiti ka mõned rahuaegse ettevalmistuse ja sõjakogemustega ohvitserid (alamleitnandid Hans Kaasik ja Richard Kent ning leitnant Karl Metti). Peale ohvitseride oli kooli koosseisus töökomando ja eraisikutest teenijad (kokad ja koristajad). Õppetöö läbiviimiseks kaasati ka palgalisi lektoreid ja eriteadlasi. Kooli kursuse aluseks oli võetud Tsaari-Vene sõjaaegsete sõjakoolide (lipnikekoolide) õppekava.

Kooli tegevuseks saadi Tallinnas Tehnika tänavas asuvad endise raudtee tehnikakooli ruumid. Sõjakool tegutses sõjaministeeriumi vahetus alluvuses. Kooli õppetöö alguseks on peetud 22. aprilli, mil ilmus ka esimene sõjakooli ülema päevakäsk oma allüksusele ja toimus kooli pidulik avamine. Ülemjuhataja kindralmajor Johan Laidoner tuletas kooli avamisel peetud sõnavõtus kasvandikele meelde, et tegemist pole enam monarhistliku sõjaväega, vaid demokraatliku vabariigi rahvaväega, mille kindlus seisneb vastastikusel sõbralikkusel ja üksteisest arusaamisel.

Mäletuste järgi polnud tollase kooli sisekord üleliia range, mistõttu esines nii omavolilist lahkumist kui ka muid distsipliinirikkumisi, millele järgnenud karistused olid pigem sümboolse iseloomuga. Ka ohvitseride ja õppurite vahekordi hinnati võrdlemisi heaks ja vahetuks, mis tulenes ilmselt üldisest Vabadussõja-aegsest õhustikust, kus välise distsipliini vormidega ei liialdatud. Oma osa võis siin olla ka kooli boheemlike kalduvustega ülemal. Ülalt antud korralduste kohaselt tuli esialgu piirduda peamiselt õppurkoosseisu rividrilliga. Eesmärgiks oli eriilmelise väljanägemise ja ettevalmistusega ning rindel suhteliselt vaba õhkkonnaga harjunud õppurkonnast ühtse ja distsiplineeritud üksuse loomine. Seda olukorda kooli algpäevilt on iseloomustanud kokkuvõtvalt suurtükiväepatarei esimese lennu kasvandik August Viljak.

Kokkutulnute rõivastis pakkus esialgu väga kirevat pilti. Siin oli näha Vene “furaškasid” ja “papaahasid”, soomlaste järgi tehtud valgeid mütse, sinise kandiga ja valgete triipudega ja igasugu teisi peakatteid, ka Vene junkrukooli mütse, junkrupagunitega sineleid, lambanahkseid rõivaid, igasugu jalanõusid, soomusrongide ja teiste väeosade varuka- ja mütsimärke. Ühesõnaga kirev ja elurõõmus üliõpilaste seltskond, kuhu eksinud ka mõned vanemad mehed, nagu seda olid kirjanik O[skar] Truu, advokaat Bock jt. Suur osa tuttavad Tartust saadik, teised omavahel tuttavad Tallinna, Narva, Pärnu ja teistest koolidest. (August Viljak. Mälestusi Sõjakooli 1. lennust. – ERA, fond 2124, nimistu 3, säilik 1691).

Õppetöö

Õppeainetena õpiti esimesel jalaväekursusel taktikat, topograafiat, sõjaväe administratsiooni, fortifikatsiooni, kaitsekraavide kaevamist (tranšei), kuulipildujate materiaalosa, suurtükiasjandust, sõjaväe seadusi ja määrustikke, eesti keelt, tervishoidu ja võimlemist. Ratsaväeklassis lisandusid eelmainituile hipoloogia (hobuseteadus) ja praktiline ratsutamine. Suurtükiklassis õpiti lisaks sise- ja väliballistikat, suurtüki ehitust (materiaalosa), laskeasjandust, suurtükiväe taktikat ja läbiti nii suurtüki- kui ka patareiõppusi.

Nädala tunnikavas oli 47 tundi (õppetöö toimus ka laupäeviti), millest suurema osa hõlmasid riviõppused (11 tundi) ja kehaline tegevus (turnimine ja vehklemine, 6 tundi) ning määrustike õppimine (4 tundi).

Esimene jalaväekursus lõpetas kooli 3. augustil 1919 (käsuga vabariigi sõjavägedele nr 135), seega kujunes õppetöö kestvuseks veidi üle kolme kuu. Esimene ratsaklassi kursus lõpetas 15. septembril ja suurtükiväekursus kestis 5. oktoobrini. Esimese jalaväekursuse lõpetas lipnikuna 106 kadetti (lisaks üks veneaegne junkur (kadett) ja hiljem koos suurtükiväepatarei lennuga veel kaks lipnikku, seega kokku 109 lipnikku-jalaväelast), ratsaklassi 25 ja patareilennu 57 lipnikku.

Õppeainetena lisandusid teises sõjaaegses lennus prantsuse ja inglise keel, sõjaajalugu, keemia, füüsika, mehaaniline trigonomeetria, diferentsiaalmatemaatika, analüütiline geomeetria ja mitmed mereväe eriõppeained.

Õppurkonna suurenedes tekkis vajadus avaramate ruumide järele. See leidis lahenduse 1920. aasta mais, kui sõjakool paigutati Tondi kasarmutesse. Nn Vabadussõja vaimu asendumine rahuaja rutiiniga sundis ka teatud ametikohale sobivate juhtide isikuomadusi ümber vaatama. Juba 1920. aasta mai lõpul “kauples” sõjavägede staabi ülem polkovnik Jaan Rink 2. diviisi ülemalt sõjakooli ülema ametikohale alampolkovnik Villem Marderit (1882–1935), väites, et “sõjakool on päris raisus ja selle all saate kah teie ise kannatama. Saadame teile hääde ohvitseride asemele halbasid”.

1920. aasta juunis määratigi alampolkovnik Marder sõjakooli ülemaks. Ta jäi sellele ametikohale kuni sõjakooli ühendamiseni Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste süsteemi. Teise sõjaaegse lennu lõpetas 1920. aasta 31. augustil 151 lipnikku-jalaväelast (lisaks üks lõpetaja sõjaväeametnikuna), sama aasta 21. detsembril lõpetas samas lennus 26 suurtükiväelast ja 18 ratsaväelast. Kolmas (I rahuaegne) kursus alustas 1. oktoobril 1920, mil mindi juba üle rahuaegsele kaadriohvitsere ettevalmistavale õppekavale.

Esimese lennu lõpetajad

Kolmel erialal lõpetas 1919. aastal kokku 191 lipnikku, kes olid sündinud ajavahemikus 1886–1902. Lennu õppurkonna keskmine vanus lõpetamisel oli 21 aastat. Esimese maailmasõja lahingutegevuses Vene armee ridades oli osalenud eelnevalt 20 õppurit. Umbes sama palju oli ka neid, kelle eelnevad õpingud Vene lipnikekoolides või sõjakooli kursustel oli katkestanud revolutsioon ja kodusõda.

Valdavas osas koosnes esimene lend Vabadussõja õppursõduritest, kellest vaid ligi 30 ei olnud varem osalenud mingis sõjategevuses. Haavata või põrutada saanuid Esimeses maailmasõjas või Vabadussõjas oli õppurkonnast vähemalt 20, neist mõned olid saanud vigastada kahel korral. Õppuritest oli üliõpilasi või juba ülikooli (ka polütehnikumi) lõpetanuid üle 30, täielikku gümnaasiumiharidust omas kuni 45 õppurit. Ülejäänud olid peamiselt gümnaasiumide ning kommerts- ja kaubandus-koolide vanemate klasside õpilased.

Kokkuvõtteks

Vabariigi Sõjakooli asutamist tuleb vaadelda osana Vabadussõja-aegsest tagalakorraldusest. Kuigi esimese lennu kokku veidi alla 200 lõpetajat ei leevendanud oluliselt ohvitserkonna üldist defitsiiti Vabadussõjas, oli tollases olukorras vahest olulisemgi kooli ellukutsumine iseenesest. Kooli formeerimine tagas pealinna sisemist turvalisust ning süvendas rahvas ja rahvaväes enesekindlust ja usku oma võimetesse. Paljud õppursõduritest vabatahtlikud said alles sõjakoolis teadmisi sõjaväe sisemisest korrast ja selle toimimise põhimõtetest. Vaatamata sellele, et väljaõppes esines olulisi puudujääke, oli loodud alus, kust edasi minna.