Esimene proovikivi tulevastele ohvitseridele

Praks ÜK 10.2014Riia tänavale hakkab kogunema aina rohkem inimesi. Füüsiliselt heas vormis, kiilakate peade ja ootusärevate pilkudega noori mehi tuleb aina juurde. Tundub, nagu kohe hakkab siin toimuma midagi väga sõjakat. Tõepoolest, algamas on sõjakooli noorima kursuse esimene koolipäev.

Erinevalt teistesse kõrgkoolidesse astujatest algas meil õppetöö juba 11. augustil. Esimesel nädalal tegelesime administratiivsete toimetuste, nagu varustuse ja raamatukogukaardi kättesaamise, majatuuril käimise, sissejuhatavate loengute kuulamise ja muu lihtsamaga. Juba nädala pärast tuli aga kogu varustus kokku pakkida ja neljaks nädalaks metsa kolida. Selleks, et metsaminek veidi lõbusam oleks, tegid teise aasta kadetid meile noorkadetiks saamise retke öises Tartu linnas. Vabariigi taasiseseisvuspäeva tähistasime linna avastades ja tulevasi kursusekaaslasi tundma õppides.

Saanud kätte oma teenistusrelva ja lukustanud ühiselamutoa, kolisime järgnevaks kuuks Uniküla männimetsa, kus iga kümnenda sammu järel võis näha roomajat ja iga viienda sammu järel peotäie pohli korjata. Laager sai avapaugu sauna ja duššinurga ehitamise, majutustelkide ülespaneku ja püstikaeviku kaevamisega. Metsalaagris saunatamine kõlab tõepoolest uskumatu luksusena, kuid sooja vett ja saunarõõme saime nautida igal õhtul, kui vaid ise kütmiseks aega leidsime. Sööklas valmistatud sooja lõunaga vedas meil samuti enamikul päevadel. See-eest saime hommikuid alustada ja õhtuid lõpetada niinimetatud dieedipakkidega, mis maksakastme ratsioone sisaldasid ja mida jätkus terve ühtlustuskursuse ajaks.

Kadett peab olema vormis

Suurem osa laagri rutiinsest poolest möödus drillides ja relvatundides, füüsilist vormi aitasid hoida lühikesed jaorännakud ning mitmed orienteerumised. Füüsilise osavuse ja teotahte panid proovile käsivõitluse tunnid, mis sel aastal esimest korda ühtlustuskursuse kavasse sisse toodi. Treeningud olid pikad, väsitavad ja vigastusterohked, kuid väga õpetlikud, sest enamik meist puutus erinevate maadluse ja poksi elementidega kokku esimest korda.

Öine kaeviku kaevamine ning nädalapikkusest vihmasajust tekkinud motivatsioonilangus muutsid kolmetunnised käsivõitlustreeningud raskemaks. Ometigi suutis treener kapral Tõnissaar meid tagant utsitada. Lasketiir, kus treeningud toimusid, meenutas pärast iga tundi mudamülgast. Viimases käsivõitlustunnis saime ettekujutuse elutruust olukorrast, kui kasutasime metsatingimustes ja võiduni kestvatel matšidel lahingvarustust ja kõike varem õpitut.

Üheks laagri jubedaimaks katsumuseks oli Kõrgema Sõjakooli rivilaulu harjutamine, et see uhkusega ja ühehäälselt Tartus 1. septembri jalutuskäigul ette kanda. Laulu harjutamine võttis aega kolm korda rohkem kui jalutuskäigu enda pikkus. Lisaks pikale harjutamisele lasketiirus ja rivikorras harjutati laulu ka lõunasöögi ja relvahoolduse ajal, mil makist üle laagri muusikat lasti ja kõik ühtselt laulu kaasa proovisid laulda. Pärast kõiki pingutusi me seda siiski rivistusel laulda ei saanud, sest noorima kursusena olime rivi tagaotsas ning seetõttu orkestrit ei kuulnud. See-eest kulus väga ära üks öö sõjakooli ühiselamu voodis magamistunnetust treenides ja poodides oma varusid täiendades.

Maastikku saab õppida nii peites kui otsides

Metsa poole tagasi pöördudes oli üheks põnevamaks päevaks päästekoerte otsingupäev. Meie ülesandeks oli end kindlasse kaardiruutu ära peita ning oodata, et üheksa koeraomanikku meid oma neljajalgsete abil üles leiaksid. Õppisime sellest harjutusest, et metsa ära eksida ei tohiks, sest enamikku meist üles ei leitud.

Nädal aega tõsist füüsilist ja vaimset pingutust sai tasustatud pühapäeviti, mil instruktorid meile pigem lõbusaid meeskonnatöö arendamisele suunatud tegevusi pakkusid. Üheks pühapäevaks olid nad ette valmistanud maastikumängu, kus pidime neljaliikmelistes võistkondades kuus erinevat punkti läbima. Tegime tuld, läbisime takistusradasid, ehitasime torni ja panime relvi kokku. Instruktorite valikul said meeskondades kokku inimesed, kellega varasemalt ei olnud sõnagi vahetanud. Uute inimestega koos ülesannete lahendamine suurendas oluliselt meeskonnatöö oskusi ja ühtekuuluvustunnet. Samal eesmärgil toimus pühapäeviti jagude vahetus. Laagri lõpuks olid kõik kursuslased omavahel suhelnud ja saanud proovida erinevaid ametikohti. Nende vahetamine toimus ka drille tehes – kui hommikul alustasid pooljaoülemana, siis päev võis lõppeda kuulipilduri abi ülesandeid täites.

Siis, kui kuulid vihisema hakkavad

Suurima adrenaliinilaengu saime 24 tunni ülesandel, mis algas ühe pühapäeva varavalges lakkamatu lõhkepakettide paukudega. Saanud kätte käsu pakkida kokku kõik oma asjad ning mehitada kaevikuliin kolmekümne minutiga, ei osanud me arvatagi, et päev möödub ilma puhkamata varitsusi tehes ning ka ise nendesse sattudes. Õhtul kella kümnest oli igasuguse valguse kasutamine keelatud, mis tegi varjatult julgestuspostidele liikumise päris keeruliseks. Postidel olles aitas ärkvel püsida ligi kahekraadine karge ilm. Kui südaööks olime hiirvaikselt söönud ning magamispesad oma kaevikutesse valmis seadnud, oli vastase kahe jao suurune patrull meie laagrikoha üles leidnud ning ründasid surematutena meie kaevikuliinidest läbi. Vastaseks olid teise aasta kadetid, kes tundusid olevat lõhkepakettide, valgusrakettide ja paukmoona ilutulestikust sama vaimustuses kui meie.

Laager kulmineerus traditsioonilise ühtlustamiskursuse rännakuga, mida vedasid eest taaskord teise aasta kadetid. Kontrollpunkte oli kokku kaksteist ja rännaku pikkuseks oli veidi üle kolmekümne viie kilomeetri, seljas vorm 5. Usun, et kõik noorkadetid võivad kinnitada, et rännak oli just kõige ägedam osa laagrist – selle korraldamisse ja õnnestumisse oli panustatud palju aega ja tahtmist. Punktid olid väga erinevad – paadiga sõitmisest viktoriinini, pimesi relvade kokkupanekust autolükkamiseni, palju meeskonnatööd ning loovust nõudvaid ülesandeid. Kõige põnevamaks punktiks oli takistusrada, mis oli üles ehitatud luureülesandena.

Pidime olema tähelepanelikud rajal olevate takistuste suhtes ning need meelde jätma, reageerima kontaktile, transportima haavatut, suusatama viieinimese suuskadel ning läbima erinevaid takistusi. Seda kõike tuli teha pimedas, valguspulkadega valgustatud rajal. Pärast rännakut vaatasime videot, mille olid kokku pannud rajal käinud kadetid. Saime teada ka lõpliku rännakuparemuse jagude arvestuses. Rännakust võttis osa ka Kõrgema Sõjakooli ülem major Tarmo Luhaäär, kes tegi läbi nii rännaku kui ülesanded kõikides punktides ja oli noorkadettidele toeks nii vaimselt kui füüsiliselt.

Kui laagris tegime nalja, et ühtlustamiskursusel oli kolm suurt võitu – ilm oli külmavõitu, toit kehvavõitu ning magada sai vähevõitu, siis tegelikult oli kursus huvitav ja uusi teadmisi pakkuv tänu headele ja kogenud instruktoritele. Kursus täitis ka ühtlustuseesmärki, sest laagri lõpuks olid kõik noorkadetid omavahel tuttavad ning püsima jäid need, kes tõepoolest Kõrgemas Sõjakoolis õppida soovivad.

 

Teet Uusküla ja Kärt Praks
Kõrgema Sõjakooli esimese õppeaasta kadetid