Jaanus Jürgenstein – ajaloolane, kes õppis ohvitseriks

Jyrgenstein

Äsja lõppenud suurõppusel Kevadtorm koordineeris nooremleitnant Jaanus Jürgenstein enam kui tuhandele mehele logistilist toetust pakkuva Kuperjanovi Jalaväepataljoni tagalakompanii tegevust.

“Samamoodi nagu mees peaks oskama teha kodus elementaarseid remonttöid, peaks ta suutma ka kaitsta oma peret, käia ümber relvadega ja osata teisi juhtida,” sõnab nooremleitnant Jaanus Jürgenstein.

Kui kõik mehed oskavad relvaga ümber käia, siis on põhjust nende väärkasutamist karta palju vähem, sest hädad ja ohud tekivadki tavaliselt oskamatust relvade käsitsemisest või sellest, et relvakandmise voli antakse kurjade kavatsustega inimestele,” tõdeb ta. “Keskajal oli relv iga vaba mehe tunnus ja Eestis kadus see ära alles 16. sajandil, kui ordumeister selle talupoegadel keelustas,” lisab Jürgenstein.

Huvi ajaloo ja sõjanduse vastu

Huvi sõjanduse vastu sai Jürgensteinil alguse skautlusest “Käisin skaudina palju metsas ja puutusin selle tegevuse käigus kokku kaitseliitlaste ja kaitseväelastega, õppisin uusi oskusi, mis tekitas minus enesekindlust, et ma saan hakkama ka rasketes oludes,” seletab Jürgenstein.

Ajateenistuse, mida Jürgenstein ootas pikisilmi, läbis ta Pärnu Üksikus Jalaväepataljonis 2004/05. aastal. “Mul oli juba koolis plaan, et ma vähemasti mingi osa elust teenin kaitseväes. Ajateenistuses nägin kaitseväge lähemalt ja sain aru, et mulle sobib see küll,” räägib ta.

Teiseks ajendiks oli huvi Eesti ajaloo vastu. “Kuna üks põnevamaid aspekte ajaloos on kahtlemata sõdade ajalugu, siis kasvas ka minu huvi sõjanduse vastu laiemalt,” sõnab Jürgenstein, kes otsustas seetõttu enne Kõrgemasse Sõjakooli astumist õppida ajalugu Tartu ülikoolis.

“Kolmas külg oli veel. Kui sõdadevahelisel perioodil oli ohvitserkond osa haritlaskonnast, siis uuemal ajal, tundub mulle, on inimestel jäänud mulje, et kaitseväkke lähevad ainult Rambod,” räägib Jürgenstein ning kinnitab, et tegelikult see niimoodi ei ole, sest kaitseväes on ka neid inimesi, kes omavad peale sõjalise hariduse mõnd muud eriala.

Head oskused ja sõpruskond

“Sõjakoolis õppimine on tegelikult peaaegu nagu töötamine. Lähed hommikul kooli ja oled kuni päeva lõpuni tundides või valmistad muid asju ette,” meenutab Jürgenstein õpinguid, mis arendasid temas nii süsteemsust kui ka kohustustega harjumist. Ühtlasi makstakse koolis korralikku stipendiumi ja tagatud on prii elamine Tartu kesklinnas.

Ta leiab ka kindlates raamides positiivseid külgi. “Ükskõik kus juhina töötades pead sa olema võimeline tekitama need raamid ka teistele ja sõjakoolist saadud pagas annab kindlasti hea eelise ka tsiviilis töötades – sul on olemas väga hea oskus töötada inimestega ja tagada parim tulemus,” ütleb ta.

Veel hindab Jürgenstein sõjakoolis tekkivat sõpruskonda. “Sõjakoolis oled sa oma kursusega ikkagi üks meeskond ja kasvad nendega kokku, mistõttu see omandatud sotsiaalne pagas on kindlam kui tsiviilülikoolis õppides,” arvab ta.

Ettevalmistus kõige hullemaks

Pärast Kõrgema Sõjakooli lõpetamist logistika erialal asus Jürgenstein teenistusse rühmaülemana Võrus Kuperjanovi Jalaväepataljonis. Esimene teenistusülesanne oli korraldada sõduri baaskursus tagalakompanii värsketele ajateenijatele, selle jätkuks oli nooremallohvitseride kursuse ja allüksusekursuse teostamine ning suurõppuseks Kevadtorm usaldati ta kompaniiülema ülesannetesse.

“Eks iga väljaõppetsükkel tegi mõnevõrra ärevaks ka, aga sõjakooli väga hea pedagoogikakursus oli valmistanud mind ette ka kõige hullemaks,” sõnab Jürgenstein.

Peale sõjaajaloo ja logistika ajalugu puudutavate tundide kasutab ta ka mujal väljaõppes Tartu ülikoolis omandatud teadmisi. “Kui ma õpetan ajateenijatele mõnd teemat, siis võimalusel seon selle näidetega ajaloost, see hoiab kuiva teooria kõrval kuulajaskonna erksana,” räägib ta.

Vormi selga ei pea õmblema

Rahulikul hetkel armastab ta lugeda ning viibida värskes õhus. “Mulle meeldib käia matkamas ja jahil, hobi korras olen süstagiid ning viimasel ajal olen hakanud väikestviisi tegelema ka purjetamisega,” loetleb Jürgenstein oma hobisid. Enne väeossa teenima asumist jäi talle vanemate kolleegide jutust mulje, et hobid võib ära unustada ja kõik muretsetud varustuse maha müüa. “Kui oma aega planeerida ja teha tööd töö ajal hästi, siis jääb selleks tegelikult piisavalt aega. Seda hirmu küll ei ole, et pärast sõjakooli lõpetamist tuleb endale vorm sisuliselt selga õmmelda,” kinnitab Jürgenstein.

Noortel, kellel on militaarvaldkonna vastu huvi, soovitab ta aga vähemalt mingi aja teenida kaitseväes. “Kaitsevägi ei ole ju selline, nagu me kujutame seda sageli ette tsiviilis, mitte nagu tsaariajal, et olid 25 aastat ära, tulid tagasi ja ongi kõik. Seda enam, et eestlasena on sul mo-raalne kohustus osaleda riigikaitses,” seletab Jürgenstein.

Tema hinnangul võib see vabalt olla üks etapp, kus inimene saab anda oma panuse riigikaitsesse. “Sa saad teha asja paremaks juba sellega, et sa oled kohal, rääkimata sellest, et see on tegelikult huvitav. Niisama kõrvalt vaadata, teha krimpsus nägu ja kritiseerida oskab igaüks, aga tule ja tee,” ütleb Jürgenstein. Värsketel reservväelastel, kel ajateenistusest soodsad mälestused, on selleks esimene võimalus 25. juunist 7. juulini, mil sõjakool ootab sisseastumisdokumente.

Lauri Rikas
(Artikkel ilmus Eesti Ekspressi Koolilehes 24. mail 2012)