Sõjakool peaks olema esimene, mitte teine valik

Kadettveebel Virko Luide väliõppusel.

„Loomulikult meeldib mulle sõjakoolis!“ teatab Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Kõrgema Sõjakooli 13. põhikursuse õppur kadettveebel Virko Luide enesekindlalt.

Põhjenduski on kiire tulema. „Mulle meeldib see, et sõjakoolis on kindel kord ja kõik teavad oma ülesannet,“ ütleb Virko.

Noormehele, kes on alates 12. eluaastast Noorkotkaste ja Kaitseliidu kaudu militaarvaldkonnaga seotud olnud, näib see küsimus tulevat üllatusena. Tema jaoks oli Kõrgemasse Sõjakooli õppima asumine loogiline samm oma sõjaväelises karjääris.

Kummutatud müüdid

Enne sõjakooli õppima asumist oli Virko kuulnud mitmeid müüte kooli kohta. „Näiteks olin legendi kuulnud, et kooli alguses läbiviidav viienädalane ühtlustamiskursus kestab hoopis kuid ja kursuse lõpus mehed öösiti kaklevad omavahel ning kõigil on närvid läbi metsaelust,“ meenutab Virko. „Kui meie aga ühtlustamiskursusel olime siis selgus, et nii see ikka ei ole. Loomulikult proovikive meie jaoks seal jätkus aga hoidsime kursusega kokku ning aitasime üksteist ja see tegi elu lihtsamaks,“ lisab ta.

Samuti üllatas Virkot Kõrgema Sõjakooli väga kõrge õppekvaliteet. „Akadeemilise poole pealt on sõjakoolis palju tsiviil-ja militaarülikoolides doktorikraadi omandanud õppejõude ja militaarõppes on näiteks kompanii ja pedagoogika kursused meil väga tasemel,“ on Virko rahul.

Tugev omavaheline side

Sõjakool on Virkot päris palju muutnud. Oma kaasõppurite toel on ta õppinud koostöö tähtsust ning teistega arvestamist, selle asemel et asju vaid oma mätta otsast vaadata. „Üks asi mida sõjakoolis arendanud olen on näiteks suhtlemis- ja esinemisjulgus. Olukorras kus mul või kursusel ikka midagi vaja ei karda ma minna  kõrgema ohvitseri, majori või koloneli, jutule ja oma probleemist rääkida. Enne sõjakooli pelgasin palju rohkem kõrgemate ohvitseridega suhtlemist kui nüüd,“ muigab Virko.

Sõjakoolis on Virko arvates õppejõudude ja kaadrikaitseväelastega suhtlemine üldse tihedam ja lihtsam kui näiteks suures tsiviilülikoolis. „Näiteks olen tuttavatelt kuulnud, et tsiviilülikoolis võid kolme õppeaasta jooksul ehk vaid korra-paar oma kooli rektorit näha. Sõjakoolis on side aga nii kursuste, kui ka ülemate vahel palju tugevam. Tugev omavaheline side aga  kasvatab palju rohkem distsipliini ja on konstruktiivsem, kuna inimesed saavad üksteisega otse suhelda,“  leiab Virko.

Noorele inimesele, kes kaalub sõjakoolis õppimist on Virkol päris mitu nõuannet. „Sõjakooli õppima asudes tuleb arvestada sellega, et kaitseväelase töö ei kesta alati kaheksast viieni ja vahel pead andma rohkem, kui sult nõutakse. Samas on keskkond sõjakoolis hästi varieeruv ja mitmekülgne. Vahel oled klassiruumis, vahel maastikul, vahel spordisaalis,“  kirjeldab Virko, kelle arvates tuleb sõjakooli õppima asudes kindlasti kasuks ajateenistuses läbitud nooremallohvitseride kursus. „Kindlasti ei tohiks Kõrgemasse Sõjakooli õppima tulemine olla teine variant vaid peaks olema pikalt läbimõeldud ja kindel otsus,“ on Virko kindel.

Risto Veskioja
(Artikkel ilmus 17. novembril 2011 Maalehe Koolituslehes)