Ivo Silbaum pooldab inimliku näoga kaitseväge

Kümme aastat tagasi päästsid Ülenurme noorkaitseliitlased metsa eksinud lapse. Aasta tagasi andis kaitseväe juhataja kindralleitnant Ants Laaneots neist ühele – tänasele Viru jalaväepataljoni tankitõrjekompanii ülemale leitnant Ivo Silbaumile üle aasta ohvitseri auhinna.

Leitnant Silbaum tegemas maskeeringut suurõppusel Kevadtorm

Tõenäoliselt pole see üksnes lapsepõlves õpitud viiulimängu (selle mänguriista on noor ohvitser oma sõnul küll nüüdseks seltskond­likumate instrumentide kitarri ja karmoška vastu va­hetanud) teene, et reservväelaste koolitaja leitnant Ivo Silbaum meenutab pigem õpetaja Lauri kui üheks ideaalsõdalase võrdkujuks peetavat Preisi ohvitseri.

Nagu kooli tuleb ka kaitseväkke aega teenima igasugust rahvast – nii lõkke tegemise ja muude käeliste tegevuste peale mihkleid maapoisse kui ka üksnes arvutihiire ja klaviatuuriga käelihaseid treeninud linnakaid – ent nagu näitas mullune kaitseväe kontrollõppus Kevadtorm, suutis 1. jalaväebrigaadi reservväelastest ja ajateenijatest koosnev tanktõrjekompanii saavutada lahinglaskmistel lausa ootusi ületavalt eeskujulikke tulemusi.

“See ei sõltunud üksnes minust, õieti peaaegu üldse mitte minust,” ütleb leitnant Silbaum tagasihoidlikult. “Ma kiidan pigem oma ülemaid ja kolleege, samuti alluvaid ülemaid – rühmaülemaid, rühmavanemaid, jaoülemaid – ja iga viimast kui sõdurit. Need tulemused on kollektiivne töö. Kaitsevägi on ju nagu kett – täpselt nii tugev, kui on selle nõrgim lüli.”

Kevadtorm 2009 raames toimunud reservõppekogunemisel osales reservväelasi, kes olid ajateenistuse lõpetanud veel enne, kui Ivo Silbaum 2006. aasta algul nooremleitnandina tankitõrjekompanii rühmaülemana alustas. Mõned olid ajateenistuses tankitõrjet õppinud isegi enne, kui tema 2005. aasta sügisel sõjakooli kadetina Viru üksikjalaväepataljoni praktikale suunati. Ja osa neist polnud nüüd kaitseväe relvastuses oleva ning Kevadtormi lahinglaskmistel kasutatud tankitõrjeraketiseadmetega MILAN kokku puutunudki, vaid saanud omal ajal valdavalt teoreetilist väljaõpet Iisraeli päritolu tankitõrjeraketikompleksi MAPATS rakendamiseks. Kuid kõigest pooleteise päeva pikkune ümberõpe tegi neile uue relvaga ümberkäimise jõukohaseks.

“Reservõppekogunemisele tulijad on tegelikult hästi motiveeritud sõdurid,” selgitab leitnant Silbaum. “Sinna jõuavad kohale just parimad, kelle hinges on tahtmine, et kui vaja, teeme ära. Kes ikka tulla ei taha ega viitsi, leiab võimaluse kõrvale hüüda. Kevadtormil olidki peamised tegijad reservväelased, ajateenijaid oli vaid ühe rühma jagu.”

Leitnant Silbaum on seda meelt, et igast ajateenijast on võimalik tubli sõdur kasvatada. “Poistega tuleb lihtsalt rääkida, korduvalt ja mõistlikult. Nii nagu sõjaväes õpitakse relvi kasutama, nii õpitakse ka rivivõtteid, viisakust, põrandat pesema ja sokke nõeluma. Poistele tuleb rahulikult selgitada, miks miski vajalik on. Mõistlik rääkimine aitab, nad kõik on mõtlevad inimesed.” Hoopis olulisem kui võimsad relvad ise on ju see, et inimesed neid kasutada tahaksid ja oskaksid. Just seepärast peab leitnant Silbaum tahte olemasolu ja sõjaväelise väljaõppe kvaliteeti võtmeküsimusteks.

Eelkõige kodule mõeldes

Kui varasemad aasta ohvitserid, majorid Andrus Merilo ja Eero Kinnunen olid autasustamishetkeks juba korduva missioonikogumusega sõjaväelised juhid, siis leitnant Ivo Silbaumile tuli see tiitel kui reservväelaste väljaõpetajale ja kasvatajale ning Eesti kaitseväe tankitõrjeüksuste arendajale.

“Tiitel oli mulle endale ka üllatav. Kui juhuslikult kuulsin, et olen aasta ohvitseri nominentide hulka arvatud, ei lootnud ma rohkemat kui ergutusauhinda – olin kindel, et tiitel antakse mõnele missiooniüksusega seotud juhile. Aga mul on väga hea meel, et reservkaptenitest ärimeeste Toomas Lumani ja Neinar Seli asutatud auhinnaga tunnustati ka reservväelaste väljaõpetamisega tegelevate ohvitseride tööd. Polegi oluline, et just minust aasta ohvitser sai. Oluline on, et ei hinnata üksnes seda tööd, mida tehakse missioonil asümmeetrilises sõjas, vaid ka reservarmee väljaõpet, mida Eesti ohvitserid arendavad meie kaitseväe väljaõppekeskustes konventsionaalse sõjapidamise raamistikus,” rääkis leitnant Silbaum, rõhutades veel kord, et selle auhinnaga ei tunnustatud ainuüksi teda.

Sõjaväe ja humanismi suhete teema on poliitikute ja militaarjuristide kabinetiaruteludest jõudnud üldrahvalikuks kõneteemaks. Seda kinnitab ka ikka veel täissaalidele jooksev James Cameroni ulmefilm “Avatar”, kus naispiloot Trudy siniste nav’ide vastast retke katkestades suisa otsesõnu teatab, et ega ta selleks teenistusse tulnud. Rahvas eelistab täna sõjaväes näha eelkõige inimliku näoga kaitseväge, eelkõige kodu kaitsjat.

Ka läinud aastal aasta ohvitseriks pärjatud noore mehe arvates on kaitseväe peamine ülesanne kindlustada oma pere, oma kodu ja oma maa turvalisust. “Toon väikeriigi kaitseväe vajalikkuses kahtlevatele poistele tihti sellise näite. Kui olete paljakäsi ja teie ees on kitsasse orva aetud rott, kes sealt teile vastu vaatab ja oma kaks läikivat kihva paljastab, siis te tegelikult saaksite temast ju paljakäsi jagu küll. Aga te teate, et need kaks kihva võivad põhjustada sedavõrd suuri ebameeldivusi, et naljalt te teda ei ründa.”

Leitnant Silbaumi arvates on Eestile vaja kaitseväge nagu rotile neid kahte väikest, kuid hirmuäratavat kihva – ikka selleks, et vaenlane arvestaks ka omapoolsete valusate kaotustega ega söandaks ilma tõsiselt järele mõtlemata rünnata.

Leitnant Silbaumi sõnul on vähemasti Kirde kaitseringkonna aladel tunda ka kodude ja tsiviilelanikkonna toetust kaitseväele. Seda märkab selgesti õppuste ajal, kui tekib olukordi, et “sõda” tuleb pidada ka eramaal. Enamik maaomanikke suhtub sellesse soosivalt, mõni satub maskeeritud nägudega “laigulisi” nähes koguni ise hasarti. “Eks nad tea, et ajateenistuses on omad poisid, kui mitte oma perest, siis on sõprade, sugulaste ja naabrite pojad. Seda meie oma kaitseväe tunnet on küll aastaaastalt üha selgemini tunda,” kiidab leitnant. Eks Viru pataljoni tulevadki ajateenijad valdavalt Kirde kaitseringkonna vastutusalalt, nii et nad on kohalikele tõesti igas mõttes omad poisid.

Ajalugu, agronoomia või sõjakooli?

Ivo Silbaum tunnistab, et tema tee kaitseväkke käis noorkaitseliitlasena tegutsemise kaudu. “Osa mu kodupaiga Tõrvandi poisse tormas sinna ülepeakaela, mina algul ei läinud, mõtlesin ja vaagisin, kuid siis, kui läksin, võtsin asja juba huviga. Kindlasti see sõjaväepisik mind just seal nakatas,” ei salga tänane tankitõrjekompanii ülem. Sest kaitseväelase amet tundus huvitav ja mitmekülgne, ka tagas see tulevikuks töökoha. Tõsi, kindlaks sai elukutsevaliku otsus ajateenistuses Kuperjanovi üksikjalaväepataljonis. Enne seda oli Ülenurme gümnaasiumi lõpetanud noormees taganud endale õppekoha nii Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste (KVÜÕA) Kõrgema Sõjakooli põhikursusel kui ka tsiviilkõrgkoolides – temast võinuks saada ka ajaloolane või agronoom. Ja tol, 2002. aasta suvel oli sõjakooliski kõigi aegade suurim konkurss, nii et Silbaumi noorkaitseliitlasest sõber, kellega ühiseid tulevikuplaane peeti, jäi kooli ukse taha.

“Ajateenistus on hea selginemise ja järelemõtlemise aeg,” kinnitab leitnant Silbaum praegu, soovitades kõigu kõrgkooli astuvatel poistel käia aega teenimas enne tegelike õpingute algust. “Kaitseväes on palju rahulikum teenida, kui pole peret, pangalaenu ega muud sellist,” selgitab ta oma soovitust. Pealegi püütakse vähemalt nende väeosas teenistusülesannete jagamisel võimalust mööda arvesse võtta aja­teenija tulevast tsiviileriala.

Kaitseliitu pole kunagine noorliige samuti unustanud: praegu on leitnant Silbaum selle organisatsiooni toetajaliige. “Rohkemaks ei jätku aega,” tunnistab ta. Aega peab jaguma ka perele, kus kasvab suvel kaheaastaseks saav poeg Sander.

“Sidemed Kaitseliiduga on mõistagi säilinud ja näiteks käivad meie kompaniis väljaõppel ka kaitseliitlastest tankitõrjujad,” ütleb leitnant Silbaum. Kaitseväelase töö on tõepoolest pingeline, pikad päevad ja väljaõppeüritused panevad proovile nii mehed kui ka nende pered.

Leitnant Silbaumi füsioterapeudist elukaaslane Anneli kinnitab kõrvalt, et nii pikki päevi nagu algul rühmaülemana ta mehel enam nii tihti ette ei tule. “Jah, tõesti, rühmaülema aeg oli palju pingelisem, töö oli uus ja pidin paljud asjad endale selgeks tegema. Siis polnud peres veel last ja ma keskendusingi eelkõige tööle. Rabelesin kõvasti. Praeguseks oleme tankitõrjeüksuste väljaõppe esmased alustalad paika saanud, nüüd on sealt juba lihtsam edasi minna ja üha luudele kasvatada,” ütleb leitnant Silbaum, kellel mõttes edasiõppimine KVÜÕA Kõrgema Sõjakooli keskastmekursusel ehk magistriõppes.

Viire Villandi
(Ilmus Maalehe koolituslisas 20. mail 2010.)