Sõjakool õpetab noori oma “minast” kaugemale vaatama

Ehkki kadettveebel Ragnar-Aleksander Jõgi päevad on loengute, praktika ja väliõppustega sisustatud, püüab ta ka malemänguks aega leida. Foto: Priit Mürk

Kolmandat aastat Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Kõrgema Sõjakooli ridadesse kuuluv kadettveebel Ragnar-Aleksander Jõgi peab oma seniseid õpinguid paremaks inimeseks kasvamise ajaks. Kõrgem Sõjakool annab Jõgile rakenduskõrghariduse sõjalise juhtimise alal ning pärast kooli lõpetamist on tal võimalus asuda tööle ühte kaitseväe väeossa rühmaülemana.

Kas kaitseväelase amet paelus teid juba ammu?

Lapsena arvasin, et minust saab politseinik, jõustruktuuride töö on mind huvitanud väga varasest ajast. Ka lapsepõlve mängudes olin alati heade poolel. Suhteliselt kindla valiku tegin keskkooli viimases klassis, ehkki alguses ei olnud kaitseväkke pääsemine lihtne. Minuga samal aastal sündinute põlvkond oli üsna suur ja kõigile ei jätkunud kohti. Õppisin siis aasta Tallinna Tehnikaülikoolis energeetikat, aga jätsin järgmisel kevadel sellega hüvasti ning alustasin sügisel Kuperjanovi üksik-jalaväepataljonis ajateenistust. Sellest ajast saadik olen peaaegu katkematult tegevteenistuses olnud.

Mille põhjal langetasite otsuse Kõrgemasse Sõjakooli astumise kasuks?

Sel sügisel hakkas mul jooksma juba seitsmes aasta kaitseväeteenistust, seega oli edasiõppimine igati loogiline samm. Valida oli lahingukooli ja sõjakooli vahel. Otsustasin pikema ja raskema variandi kasuks, sest leian, et alati tuleks püüelda nii kaugele kui võimalik ja kasutada kõiki elu pakutud võimalusi, et vanaduses ei tuleks igavalt elatud aastate pärast kahetseda. Selle viimase pärast ei pea ma juba praegu muretsema, sest elu kaitseväes on mind lühikese aja jooksul viinud kohtadesse, kuhu tsiviilelus ei satu isegi raha eest.

Mille poolest sõjakool teistest õppeasutustest erineb?

Esmalt eriala poolest – teist riigikaitselist kõrgkooli Eestis ei ole. Piirivalve eriala Sisekaitseakadeemias, mis oli algul samuti sõjaväelise taustaga, läheneb järjest rohkem politseile. Kindlasti ei ole üheski teises koolis selliseid õppevahendeid nagu meil – kolme aastaga saavad kadetid kasutada põhilist osa kaitseväe relvastusest ja varustusest. Aga suurtest torudest laskmine ei ole muidugi peamine. Hoopis tähtsam on õppida analüütiliselt mõtlema ja tugeva ajalise surve all otsuseid vastu
võtma.

Milliste omaduste ja huvidega noored sellesse kooli kõige paremini sobivad?

Kuna kaitsevägi on rahvavägi, satub siia kõige erinevama taustaga inimesi. Vastupidiselt sageli levinud väärarusaamale ei kaota inimene sõjaväes oma isikupära, ta lihtsalt õpib oma “minast” kaugemale vaatama. Loomulikult peavad kadetil olema sellised aegumatud sõjaväelised väärtused nagu kohusetundlikkus, täpsus, korrektsus ja isamaaline maailmavaade. Inimene, kes astub üle meie kooli läve, peab eelkõige ise uskuma, et see, millega siin tegeldakse, on õige. Tal peab olema sisemine veendumus, et tahab oma elu vähemalt järgmiseks 10 aastaks sõjaväega siduda. Väga tähtis on suhtlemisoskus. Sõjakoolis õppimine on meeskondlik pingutus, ja neile, kes ei oska meeskonnas töötada, saab see aeg raske olema. Veel raskem on aga edasine teenistus pärast kooli lõppu.

Kas õpingute katkestamist, sest noore soovid ja kooli nõudmised ei ühti, tuleb tihti ette?

Kuigi meie kooli õppima tulles läbitakse teatav eelvalik, juhtub vahel sedagi, et keegi otsustab kooli pooleli jätta. Enamasti juhtub see esimestel nädalatel või kuudel. Kui esimene aasta juba seljataga, siis enam ei kiputa naljalt pooleli jätma, vaid pingutatakse pigem lõpuni. Julgen siiski väita, et lõpetajate protsent on Kõrgemas Sõjakoolis tunduvalt kõrgem kui paljudes muudes kõrgkoolides ja enamik lõpetab nominaalajaga.

Kui tihti toimuvad väliõppused?

Peamine väliõppuste aeg jääb kevadsemestrisse, aga ka suvepuhkuse ja 1. septembri vahele. See tähendab sageli, et metsas viibitakse esmaspäevast reedeni. Väliõppustel harjutatakse praktikas läbi kõik loengutes õpitu. Teatud mõttes on see kõige huvitavam aeg sõjakooli jooksul, kuigi ka küllalt väsitav. Päevad on pikad, ilm külm või märg, magada ei saa ka just üleliia palju. Siiski ei näe me põhjust kurtmiseks, sest sellepärast siia kooli ju tuldud saigi.

Kas välismissioonidel osalemine on õppuritele tavaline?

Sõjakoolis õppimise ajal üldiselt missioonidel ei käida. Samas kasvab iga aastaga nende noorte hulk, kes on enne kooli tulekut mõnel välismissioonil käinud. Praegu õpib meil mitu nii Iraagi kui ka Afganistani kogemusega kadetti. Mina osalesin ühel Iraagi missioonil 2005. aastal. See andis hea võimaluse näha, kuidas tegutsevad teiste riikide sõjaväelased ja kuidas meie õpitu reaalses olukorras töötab. Samuti oli see ka teatav vaimse kasvamise aeg, sest tagasi tulles olin oma suhtumise küllaltki paljudesse asjadesse ümber hinnanud.

Mis on peamine, mida sõjakool on teile õpetanud?

Raske öelda, mis on kõige olulisem. Pigem on see olnud terviklik paremaks inimeseks kasvamise aeg. Erialased teadmised on saanud kõvasti täiendust, kuid sama tähtsaks pean ka üldharivat poolt, mida kool pakub.

Anneli Aasmäe

(Lugu ilmus 19. novembril 2009 Maalehe Koolituslehes )